Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Tõnis Saarts: pandeemia ja rahvusliberalismi kibedad viljad (20) «Riik on halb peremees. Igaüks on oma õnne sepp. Turg paneb kõik paika» – need on turuliberaalsed loosungid, millele on väidetavalt üles ehitatud tänase Eesti edulugu. Sellele on (tõsi küll, teistest allikatest) lisandanud venevastase alatooniga rahvuslus, kus siin elavaid teisekeelseid inimesi nähakse potentsiaalse julgeolekuohuna. Kokkuvõetult tuntakse seesugust turuliberalismi ja venevastast rahvuslust ühendavat lähenemist rahvusliberalismina – ideoloogiana, mis on Eestis olnud domineeriv taasiseseisvumisest alates.

Loetumad uudised

1
2
3
4
5
AK ⟩ Paavo Matsin: laul härra Tankikrahvist! (1) Venemaal superkuulsa DDT lauljal Juri Ševtšukil on komme lugeda ka suurkontsertidel mõni päris nõudlik luuletus. Muide, teda tahtis ka rahvas 2012 esitada täitsa tõemeeli Putini asemikuks. Üks selline Ševtšuki esitatud luuletus rääkis Piiterist, kanalitest ja muust tõelisest ja ajatust nagu laulja laulud ning outfit tavaliselt. Ševtšuk on selline musta T-särgiga mužik, mitte mingi Kirkorov, tal on lihtsad riided, teinekord valge särk, tume jope, suits hambus, kuidagi vanamoodne. Ma ei oska välja tuua ta poliitilisi vaateid, aga laulu sõnum oli ühene: kallis rahvas, hoidke oma lähedasi ja ärge istuge FBs.
Tõnis Saarts: põhivoolul on keeruline EKRE edasist tõusu peatada (76) Arvamusküsitluste järgi on EKREst saanud Eesti populaarseim erakond. Vahe Reformierakonnaga pole enam poole protsendi kanti, vaid käriseb järjest suuremaks. Pole sugugi võimatu, et EKRE võiks võita järgmised riigikogu valimised ning suure tõenäosusega kasvatab häälesaagi ligi kahekordseks kohe saabuvatel kohalikel valimistel. EKREst on saamas kõige dünaamilisem, uuenduslikum ja poliitiliselt leidlikum partei Eesti poliitikamaastikul. See annab neile hulga trumpe olukorras, kus põhivool on juba aastaid tukkuma jäänud ja hambutu.
Andi Hektor: terrorirünnak kui innovatsioonivedur Just 9. septembril 2001 adusin selgelt ja sirgelt, kui tilluke on meie globaalne külake. Tol õhtul sattusin juhuslikult ühte Tartu kõrtsi, kus nurgas mängis telekas, näidati CNNi uudiseid. Sealsamas ekraani lähedal istus üks New Yorgi perekond. Nad lihtsalt vaatasid õudust täis silmadega ja sõnatult toimuvat. Neid nähes tundsin torget – abstraktne ja elukauge tragöödia muutus hetkega isiklikuks, kirjutab kolumnist Andi Hektor.
Tagasi üles
Back