:format(webp)/nginx/o/2017/03/22/6478757t1hf79a.jpg)
/nginx/o/2023/05/16/15324938t1he27b.jpg)
- Strelkovi tüüpi rahvuspatriootide põhijõu moodustavad tšekistid.
- Tšekistid peavad presidenti nõrgaks, kes on nad ummikusse ajanud.
- Riigipöörde algatajaks võivad saada ainult tšekistid liidus armeega.
Kõik Putini lähikondlased teavad hästi, et läheneva poliitilise kriisi on tekitanud president isiklikult. Seetõttu on neil nüüd ees ülesanne, kuidas kriisi tagajärgi minimeerida ja kuidas jääda edasi süsteemist kasusaajaks, kirjutab Balti Venemaa-uuringute Keskuse juht Vladimir Juškin.
Sissetung Ukrainasse oli Venemaa eliidile šokk, kuid ei toonud kaasa lõhenemist. Need, kes olid kategooriliselt vastu, lahkusid. Kes lahkuda ei saanud, jäid pikaks ajaks vait.
Venemaa eliidi võimalikust lõhenemisest hakati rääkima pärast kiiret taganemist Harkivi alt. Pärast Hersoni mahajätmist hakkas lõhe üha selgemalt ilmet võtma. Eliidi esindajad jagunesid tinglikeks realistideks, kes nõuavad lahingutegevuses pausi tegemist, et eesmärgid ümber mõtestada, ja nendeks, kes pooldavad iga hinna eest halastamatut eskalatsiooni.
Mõlema tärkava rühma esindajad jäävad Putini-meelseteks ja süsteemseteks, kuid neil on erinevad vaated sellele, kuidas Venemaa peaks edaspidi käituma ja millised on tema prioriteedid. Rahuparteid Venemaal tekkida ei saa, sest sellest saaks kohe kaotuse partei.
Lõhet põhjustab üks küsimus: mida teha, kui Venemaa sõja kaotab? Kohe tekib palju probleeme: Krimmi loovutamine, täielik kapitulatsioon, rahvusvaheline tribunal, reparatsioonid.
2 MÕTET
- Venemaa eliit on lähenemas lõplikule vastasseisule ja selle võitluse tulemusest ei sõltu mitte ainult Venemaa-Ukraina sõja lõpp, vaid ka Venemaa tulevik.
- Rahvuspatrioodid saavad aru, et Venemaa geopoliitiline kaotus on juba käes, sest Putini kohta on välja antud vahistamismäärus. Praegu püüavad nad pääseda täielikust sõjalisest lüüasaamisest.
Berliinis asuva Carnegie Vene ja Euraasia uuringute keskuse vanemteadur Tatjana Stanovaja usub, et Venemaa eliit on lähenemas lõplikule vastasseisule ja selle võitluse tulemust ei ole praegu võimalik ennustada. Kuid sellest ei sõltu mitte ainult Venemaa-Ukraina sõja lõpp, vaid ka Venemaa tulevik.
Tundub, et kõigist võimalikest variantidest on kõige reaalsem (Venemaa täieliku sõjalise kaotuse korral) veretu sõjaline riigipööre ja rahvuspatriootide diktatuuri võimuletulek. Miks?
Kui uskuda sotsiolooge, siis koosneb Venemaa ühiskond kolmest rühmast: liberaalsed, Euroopa-meelsed kodanikud (10–20 protsenti, s.o 15–30 miljonit inimest), umbes sama palju veendunud rahvuspatrioote ja siis kõik ülejäänud (ca 70 protsenti, s.o ca 100 miljonit) – need on inimesed ilma kindlate veendumusteta, kes vaba valiku korral lähevad sinna, kus näevad võimalust stabiilsemaks ja paremaks eluks.
See enamus on moraalselt ja intellektuaalselt desorienteeritud, sest 20 aastat propagandat on inimeste mõtlemisvõimet kahjustanud, ja mis kõige tähtsam – kahjustanud võimet eristada head halvast.
Oluline on meeles pidada, et sakslased hakkasid oma kollektiivset sõjasüüd teadvustama alles 1950ndate keskel, pärast seda, kui Ameerika abi tulemusena tekkis tormiline majanduskasv ja õitseng. Enne seda ei võtnud enamik sakslasi mingisugust vastutust ja tundis jätkuvalt Hitleri vastu poolehoidu.
Kõik Putini lähikondlased teavad hästi, et läheneva poliitilise kriisi on tekitanud kõrgeim võim ja president isiklikult. Seetõttu on neil nüüd ees ülesanne, kuidas kriisi tagajärgi minimeerida, kuidas jääda edasi süsteemist kasusaajaks ja kuidas seda säilitada.
Pole vaja mingisugust verd, tuleb lihtsalt tulla ja öelda: «Vova, sa oled väsinud. Sa vajad puhkust.»
Teisest küljest teab Putini lähikond (Kovaltšukid, Rotenbergid, Timtšenko, Tšemezov, Setšin ja nii edasi) hästi, et oma naha päästmiseks võib president vastutuse nende kaela lükata. Ja see arusaam peaks neid vandenõu suunas tõukama.
Sellistes olukordades saab võimaluse see, kes esimesena lööb. Ja pole vaja mingisugust verd, tuleb lihtsalt tulla ja öelda: «Vova, sa oled väsinud. Sa vajad puhkust.» Kuid Putini sõbrad on juhist isiklikult sõltuvad. Neil ei ole institutsionaalset toetuspinda. Kui juhti enam pole või ta on nõrgaks jäänud – siis ei ole enam ka neid.
Jõudude vahekorra mõistmiseks Venemaal enne Ukraina vastupealetungi on vaja mõista Strelkovi fenomeni. Strelkov – see ei ole lihtsalt isik. See on omamoodi nähtus, mis on moodustunud riigivõimu ja Venemaa jõuametkondade sisse. Need on inimesed, kes ei esine avalikkuse ees, kuid mõtlevad valjusti.
Nad on rahvuspatrioodid. Nad saavad aru, et Venemaa geopoliitiline kaotus on juba käes – Putini kohta on välja antud vahistamismäärus. Praegu püüavad nad pääseda täielikust sõjalisest lüüasaamisest.
Rahvuspatriootide põhijõu moodustavad tšekistid. Just nemad avaldavad Putinile survet ja nõuavad sõjaseisukorra kehtestamist. Tšekistid peavad presidenti nõrgaks, kes on ära rikkunud kõik, mille nimel nad on pingutanud, ja kes on nad ummikusse ajanud.
Tšekistide korporatsioon orienteerub Nikolai Patruševile (hoolimata korporatsioonisisestest erimeelsustest). Oluline on mõista, et Patrušev ei ole presidendi sõber, vaid ainult tema lähim liitlane.
Armee ohvitseride seas asuvad rahvuspatrioodid polkovnikute-majorite tasemel. Just nemad hukkuvad esimeses järjekorras ja just nemad usuvad, et sõjaväe juhtkond on nad reetnud, heites nad Ukraina hakklihamasinasse. Ultrapatriootlik liikumine hakkab toetuma ka rindelt naasvatele sõjaveteranidele.
Sellistele meeleoludele tuginedes ründabki Prigožin karmilt kõrgemat sõjaväejuhtkonda ja «vanaisa» Kremlis.
Sellistele meeleoludele tuginedes ründabki Prigožin karmilt kõrgemat sõjaväejuhtkonda ja «vanaisa» Kremlis. Lugejal võib tekkida küsimus: aga miks ta veel siiamaani eksisteerib – füüsiliselt ja meediaruumis?
Võib-olla läheb mingile osale sõjaväeeliidist tulevikus välikomandör Prigožinit vaja: kindral Mihhail Mizintsevist, kes ei saanud armee logistikaga hakkama ja ametikohalt tagandati, sai Prigožini asetäitja ning kindral Sergei Surovikinist sai kaitseministeeriumis Prigožiniga sidepidamise eest vastutav isik.
Seega võib sõjalise kaotuse korral Putini vastaste sekka sattuda märkimisväärse jõupotentsiaaliga rühmitus.
Rahvuspatriootidele, kelle toetus rahva seas on praegu 10–15 protsenti, lisanduvad ka arvukad eraarmeed: Wagner, Krimmis tegutsev Konvoi ja paljud teised (mõnedel hinnangutel on neid üle neljakümne).
Kuid need eraarmeed, mida moodustavad Venemaa suurimad ettevõtted (Gazprom, Rosneft jt), võimuvõitluses osalema ei hakka. Neid luuakse selleks, et turbulentsiolukorras kaitsta oma vara (eeskätt eliitasulaid). Vastasseisu tekkimisel ükskõik missuguse jõukeskusega taanduvad nad kiiresti.
Sõjaväelistele eraarmeedele lisaks on peaaegu kõigis Venemaa regioonides olemas kuberneride loodud vabatahtlike pataljonid, mis on tegelikult administratsiooni esindajate isiklikud armeed (näiteks Ramzan Kadõrovile isiklikult alluvad sõjaväelised formeeringud).
Siia tuleb lisada sajad tuhanded rindelt naasvad ja verevalamise läbi teinud mobiliseeritud, kes peavad ennast sõjaväe juhtkonna poolt petetuteks. Juba 2022. aastal kasvas relvastatud kuritegevus ametlikel andmetel neli protsenti (tõusulaine taga on rindesõdurite vägivald).
Isegi pärast võrreldamatult väiksemat kampaaniat Afganistanis olid selliste sõjaväevennaskondade tegutsemise tagajärjed väga paljude aastate jooksul näha. Inimesed purjutavad, ühinevad mingisugusteks hästi organiseeritud seltskondadeks koos sisemiste võrgustike ja vastastikuse usaldusega, ning need rühmad hakkavad mängima üsna tõsist rolli, kuigi mitte ühtse miljonilise korporatsioonina, vaid küllaltki suurte ja seejuures relvastatud salkadena.
Lisaks sünnitab iga sõda, isegi oluliselt piiratum sõda, terve plejaadi komandöre, kes ei pruugi küll olla kõige kõrgemal tasemel, kuid kellel on autoriteeti ja kes on võimelised edaspidi sisepoliitikas rolli mängima.
Õigus- ja riigiteaduste doktor Vladimir Pastuhhov peab praktiliselt vältimatuks, et Venemaal puhkeb revolutsioon.
Putinile lähedal seisev oligarhia ei mängi täna iseseisvat rolli. Veelgi enam, Vene politoloog Abbas Galljamov juhib tähelepanu mitteametliku nimetusega «Noa laev» projekti kohta käivatele kuulujuttudele. Jutt käib uute maade otsimisest, kuhu minna, kui elu kodumaal peaks muutuma piisavalt ebamugavaks. Paljulubavaks peetakse Ladina-Ameerikat – Venezuelat.
Väidetavalt juhib projekti Setšin. Tal on Maduroga head isiklikud suhted. Vahetu tööga kohapeal tegeleb Rosnefti juhi parem käsi Juri Kurilin. (Endine ettevõtte personalijuht, kellel on Ameerika kodakondsus ja head sidemed. Ta on lõpetanud Kalifornia Haywardi ülikooli, töötanud BPs, sealhulgas korporatiivküsimuste direktori kõrgel ametikohal.)
Seega näeme kõiki peamisi tegijaid, kes peavad hakkama tegutsema Venemaa sõjalise kaotuse korral. Aga kuidas?
Õigus- ja riigiteaduste doktor Vladimir Pastuhhov peab praktiliselt vältimatuks, et Venemaal puhkeb revolutsioon (jutt ei käi mitte tähtaegadest, vaid asja sisust; kas sellel sügisel või 50 aasta pärast – jõudude asetus sellest ei muutu):
«Kreml on omaenda kätega tõuganud riigi kaosesse, vallandades 2020. aastal Venemaal «külma kodusõja», ja nüüd, et riik ülekuumenemise tõttu ei plahvataks, laseb imperialistliku sõjaga liigset energiat välja. /.../ Seetõttu, kui pühkida minema võim («koristada ära Putin», nagu paljud unistavad), siis globaalselt viib see esimeses etapis alles selleni, et kontrollitud kaos muutub kontrollimatuks ja organiseeritud vägivald organiseerimatuks. /.../ Juba praegu on ilmnenud dilemma: ilma laiaulatusliku demokraatliku liikumiseta ei saa Venemaad sissetallatud detsivilisatsiooni (kroonilise kultuurilise puudulikkuse) rajalt kõrvale lükata ja igasugune demokratiseerimine viib olemasolevates tingimustes selleni, et riigist käib üle kõige rõvedamat ja pogromsemat laadi vägivallalaine. /.../ Kui tunnistame revolutsiooni vältimatust Venemaal, siis peame tunnistama ka revolutsioonilise diktatuuri vältimatust.»
Võib vaid lisada, et Venemaal on olemas ajalooline kogemus: pärast Brest-Litovskis sõlmitud eraldirahu ja Esimesest maailmasõjast väljumist – millega kaasnes osa territooriumide kaotamine – kehtestasid bolševikud Venemaal «ennast ise demobiliseerinud sõdurite massi» tääkide abiga diktatuuri – proletariaadi diktatuuri.
Praegu veel ei suuda Pastuhhov välja pakkuda mehhanisme, mis hoiaksid ära revolutsioonilise diktatuuri muutumise reaktsiooniliseks (ja Venemaa sisenemise «stalinismi-putinismi» kolmandasse ringi).
Kindralstaabis saadakse hästi aru, et Putini võimul püsimine tähendab kättemaksu «sõja kaotanud» kindralitele.
Siiski tundub, et Venemaal ei saa välistada sõjalise riigipöörde võimalust. Seda enam, et keegi ei vaidle vastu, et Venemaal on juba praegu kehtestatud «jõuametkondade diktatuur».
Eelmisel sajandil osales armee kolmes sõjaväelises riigipöördes: 1953. aastal Beria arreteerimises, 1957. aastal Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši parteivastase rühmituse võimult kõrvaldamises ning 1991. aastal sisenesid armeeüksused putši käigus pealinna, kuid hiljem keeldusid putšis osalemast. Seejuures ei olnud armee mitte üheski episoodis riigipöörde algataja: ta oli kas «toetaja» või «tööriist» või osales liidus.
Venemaa sõjalise kaotuse korral võivad riigipöörde algatajaks saada ainult tšekistid (tänu täielikule jõustruktuuridega lõimumisele), kes hakkavad tegutsema liidus armeega. Kindralstaabis saadakse hästi aru, et Putini võimul püsimine tähendab kättemaksu «sõja kaotanud» kindralitele.
Siiski tuleb mõista, et sõjaväelise riigipöörde ajal ei oma poliitilist ja jõuametkondlikku tähtsust mitte üle riigi laiali pillutatud garnisonid, vaid sõjaväeluurele alluvad erioperatsioonide brigaadid (umbes 10 000 inimesest koosnevad kaheksa brigaadi). Need on professionaalsed diversandid, kes on võimelised D-päeval enda kontrolli alla võtma riigi peamised otsustuskeskused (esimeses järjekorras valitsuse sidekeskuse).
Eelduslikult võib arvata, et võimule võib tulla rahvuspatriootidest koosnev sõjaväehunta, kes ühelt poolt klaarib arved rahvusreeturitega (kõigis riigivõimustruktuurides ja oligarhide seas) ja kehtestab riigis «korra», kuid teiselt poolt hakkab üles ehitama uut režiimi (võimalik, et parteilist), kus peamiseks probleemiks saab juhi otsimine, kellega lääs nõustuks läbi rääkima.
Tema Keiserliku Kõrguse riigisekretär Pjotr Stolõpin on öelnud: «Venemaal muutub 10 aastaga kõik, 200 aastaga – mitte midagi».
Tõlkinud Ago Raudsepp
/nginx/o/2023/05/16/15324930t1haf18.jpg)