Vikerkaar loeb. Seitsmekäiguline lõunasöök luulude kastmes Kazuo Ishiguro «Kui me olime orvud» (2000) on veider romaan, mida on nimetatud nii Ishiguro parimaks kui ka halvimaks teoseks. Lugu kulgeb Inglismaal ja Shanghais, peategelaseks ja minajutustajaks viimatinimetatud linnas sündinud, kuid pärast vanemate salapärast kadumist Inglismaale saadetud ja seal üles kasvanud Christopher Banks. Ishiguro jutustajatele omasel jahedal ja võõrandunud, kohati ka upsakana mõjuval toonil kirjeldab Christopher oma elukorraldust Londonis, kooliaastaid, soovi saada kuulsaks detektiiviks. See, et romaanist kriminulli ei tule, saab küll üsna kiiresti selgeks – Christopheri kuulsad juhtumid on vaid möödaminnes mainimiseks head.
Viimane ENSV kommunist lahkub umbes aastal 2040 Kuidas juhiti ENSVd, oblastisarnast nähtust, kus mul tuli aastakümneid elada? Äsja ilmunud Toomas Leito mälestusteraamat «Tagasivaated» annab vastuseks olulist ja üksikasjalikumat lisa. Hoolimata (minu meelest) suurest varjamisest on need kohe kindlasti seni ilmunud teostest kõige tõhusamad. Erinevalt varem samal teemal kirjutanud autoreist (näiteks Aare Laanemäest ja Vello Pohlast) tegeleb Leito vähem eneseõigustamisega, leheküljelt 106 leiame koguni ausapoolset eneseanalüüsi, isegi enesesüüdistamisi, arutlusi sellest, «kuidas võim pähe lööb».
Väike kell, mis mängis suurt rolli Sajandivanuse Eesti Draamateatri ajaloole kiirpilguga tagasi vaadates tundub tõusujoones kulgemine justkui endastmõistetav. Kuid nagu alati ajaloos, oli ka selle teatri elus hetki, kus kõik oleks võinud minna ka teisiti. Uue teatri algus polnud lihtne ei kunstilises, organisatsioonilises ega majanduslikus mõttes. Otsiti oma nägu, tegutsemismudelit, ressursse; toeks oli nooruslik õhin, hea teatriharidus, suur teatritegemise ning eneseteostuse soov. Mõnelgi äreval hetkel sai otsustavaks stuudiolaste solidaarsus ja abi oli kasvõi pisiasjast – nagu näiteks Otto Aaloe kulduurist.
Sisikonda väänav delikaatne jutustus Touché Amorét saab lugeda üheks neist bändidest, kelle mõju võib pidada muljet avaldavaks, kuid kes pole seni suutnud saavutada kuulsust ja au, mida ta päriselt väärib. Seetõttu võib nende värskeimat albumit «Lament» pidada omamoodi läbimurdealbumiks – see on album, millel on viimaks see ampluaa, kus igaüks võib midagi meelepärast leida. See on album, mida pole võimalik varjutada või ignoreerida. See on selleks liiga palju hetkes. Nagu löök näkku.
Sveta Grigorjeva: ma pole pidanud Eesti ühiskonda integreeruma, mind kasvatatigi eestlaseks (15) Kui enamik tüdrukuid valis Tallinnas Lasnamäe Kuristiku gümnaasiumis valikaineks sekretäri eriala, oli Sveta Gri­gorjeva üks väheseid, kes ­eelistas hoopis meediaõpet. Heidi Tammari juhendamisel kirjutas ta tollal seminaritöö Anna Politkovskaja mõrva kajastamisest eesti ja eestivene meedias, jõudes järeldusele, et erinevus oli kvantitatiivne. Sveta peab väga tähtsaks ühiskonnas orienteerumist, mõistmist, mida talle tahetakse öelda, ning oskust end täpselt väljendada. Koreograafia­õpingud on viinud ta Saksa­maale Giessenisse Justus-Liebig Universitäti, teatri ja performance’i eriala magistrantuuri, kus tantsulisele eneseväljendusele pühendatakse vaid 20 protsenti ajast, ülejäänud aeg kulub filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse jm humanitaaria õpingutele. End Eesti ja Saksamaa vahel jagav Sveta, kes plaanib ka doktorantuuri astuda välismaal, sai tänavu suvel kuulsaks hoopis ootamatul moel.
Tagasi üles
Back