LOODUSFOTO ⟩ Lepiklill on kevadine pilgupüüdja

Lepiklille pisikesel õiel askeldab tilluke mardikas – just tema meelitamiseks on lill läitnud oma neoonrohelise tulevärgi. Foto: Rein Kuresoo

Õitsevad lepiklilled ei jää metsas märkamata – nende õied säravad otsekui rohekaskollane neoonreklaam keset kevadist porist metsarada.

Kui tahta ta õisi päriselt näha, tuleb sõrmepikkuse taime ees maani kummardus teha. Siis tuleb aga välja, et taim on vaataja ära petnud: lepiklille õied on sootuks pisikesed ja ilma kroonlehtedeta. Õite ümber on kraena neli või viis tupplehte, mille sisemised küljed on kuldkollased. Väikestesse õisikutesse koondunud õisi ümbritsevad šartrööskollased kõrglehed.

Põhimõtteliselt kasutab lepiklill tolmeldajate ligimeelitamiseks samasugust strateegiat nagu jõulutäht. Lepiklille kõrglehed püsivad erksavärvilistena seni, kuni puud ei ole veel päriselt lehes ja valgust jagub alusmetsagi. Siis, kui valgus metsa alakorrustel napiks muutub, lõpetab lepiklill õitsemise, ta kõrglehed muutuvad roheliseks ja hakkavad täiskäigul fotosünteesima. Juba juunis valmivad ta pisikesed kerajad viljad, mille järgi lapsed on nimetanud lepiklille ka kirbuõunapuuks.