:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16352462t1h2ba4.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846590t1h6ff6.jpg)
- Maarahvas kutsus linnasakste peeneid villasid narritavalt kingakarpideks.
- Kardeti, et üüripindade vähesuse tõttu võib Pärnu kui suvituslinn hääbuma hakata.
- Katusekattematerjalina kasutati keraamilise kivi kõrval ka katuseplekki ja isegi sindleid.
1930ndate alguses, kui moodsad valged kastid tundusid paljudele veel liig mis liig, kavandas Olev Siinmaa Pärnu rannarajooni rõhutatult kõrge viilkatusega väikeelamuid, kirjutab arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Oliver Orro.
Eestisse jõudis 1930ndatel üks tõeline moeröögatus, nimelt hakati ühtäkki ehitama lamekatusega funktsionalistlikke maju. Tõsi, Eestis tehti enamasti tegelikult siiski kaldega plekk-katus, sest päris lamedaid katuseid ei osatud meil veel vettpidavaks saada, kuid need ehitati nüüd nii madala kaldenurgaga, et näisid eemalt ikkagi lamekatusena.
Oli selge, et selline radikaalne lähenemine ei sobinud igaühele, maarahvas kutsus linnasakste peeneid villasid narritavalt kingakarpideks või suhkrutükkideks. Olid ju need lisaks kandilisele olemisele veel tihtilugu ka ehmatavalt valgeks võõbatud, erinedes ka selle tõttu traditsioonilisematest hoonetest, mida tavaliselt nii heledaks ei värvitud. Ja ega uus mood linnaski kõigile meeldinud.
Üks meie parimaid ja julgemaid modernistlike majade projekteerijaid – Pärnu arhitekt Olev Siinmaa – on seetõttu pakkunud ka alternatiive. 1930ndate alguses, kui moodsad valged kastid tundusid paljudele veel liig mis liig, kavandas ta Pärnu rannarajooni tänase Seedri ja Muru tänava kanti elamute grupi, kuhu nägi ette just eriti järsu kaldega, justkui rõhutatult kõrge viilkatusega väikeelamud. «Tahtsite kaldkatust, härrased? No aga saage siis see katus ja veel nii vägev, et vähe pole…»
Minu kolleeg ja õpetaja, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm on hakanud neid kutsuma kikkis katusega majadeks.
Kõiki selliseid ei projekteerinud Siinmaa sugugi ise, vaid maju on sinna loonud ka Märt Merivälja, Ilmar Laasi ja teised arhitektid, kuid Siinmaa kui linnaarhitekti suunamisel sai piirkond ühtse ilme.
Esimesed 16 maja kerkisid 1932–1934, hiljem on selliseid lähikonda ka juurde tulnud, mõni maja valmis alles pärast Teist maailmasõda. Eeskujuks olevat võetud mõni aasta varem, 1920ndate lõpul Siinmaa projekti kohaselt pisut Pärnu kesklinna pool valminud konsul Bentzeli elamu Mere puiestee 2.
/nginx/o/2025/05/15/16846593t1hac1a.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846594t1h93b8.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846598t1hd66a.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846599t1hb6f6.jpg)
Majad ehitati nii, et omanik ja tema lähikondsed saaksid seal avarama ja privaatsema elamise, kuid ruumi pidi jätkuma ka tubade väljaüürimiseks suveks Pärnusse saabuvatele nn supelvõõrastele. See on olnud lausa Seedri tänava piirkonda krundi saamise tingimuseks, sest toona kardeti, et taskukohaste elamisvõimaluste vähesuse tõttu võib Pärnu kui suvituslinn hääbuma hakata.
Tõsi, linnavalitsuse nördimuseks olevat mõni omanik võtnud äsja valminud majja oma pere vajadustest üle jäävale pinnale hoopis aastaringse üürniku ja ikkagi loobunud suvemajutuse pakkumisest. Küllap oli ühe konkreetse püsivalt kohal elava inimese või perega meeldivam oma kodu jagada kui pidevalt vahetuvate suvitajatega.
Katusekattematerjalina kasutati keraamilise kivi kõrval ka katuseplekki ja isegi sindleid. Selles kvartalis oli muidu linna tingimustes pigem taunitud sindel- või ka kimmkatus lubatud, keelatud oli aga katusepapp. Tavaliselt on majal kaks teineteise suhtes risti paiknevat viilu, mis laseb katusel eriti efektselt esile tõusta. Kui seesugune kõrge katus on olemuselt ehk pigem traditsionalistlik, siis paljude, eriti hilisemate majade detailid, nagu uksed ja aknad, on juba selgelt funktsionalistliku ilmega.
Mõnel juhul annab see kokku väheke ehk veidra komplekti ja esmapilgul näib, nagu oleks hoone saamatult renoveeritud. Tegelikult võib aga kõik olla küllalt autentne, majade arhitektuuri oligi kätketud selline kummastav kontrast – traditsioonilise üldvormiga võisid olla kombineeritud näiteks modernistlikud, vähese raamijaotusega aknad. Fassaadide viimistlus võib olla erinev, leidub nii laudisega viimistletud kui ka krohvitud maju ja nii oli see algusest peale.
On huvitav vaadata, kuidas 1930ndatel on see eriti järsu katusega majatüüp lihtsustatud kujul mujale Pärnusse levinud, näiteks Raeküla piirkonda, aga sarnaseid maju leiab ka mitmel pool Pärnumaal: Vändras, Sindis, Kilingi-Nõmmel. Ju siis rahvale meeldis ja selliseid hooneid peeti ilusaks, lisaks usaldati tolleks ajaks juba kuulsust kogunud Olev Siinmaa head maitset.
/nginx/o/2025/05/15/16846597t1h5239.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846601t1h8e7c.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846591t1hddc2.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846602t1h1151.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846600t1hc7ce.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846596t1h2033.jpg)
On oletatud, et eestlastele seostus järsunurgaline katus (mis oli ka mõnusalt praktiline – lumi tuleb ise alla!) vanade rehemajadega, mis tegi need elamud nostalgiliseks ja armsaks. See võib aga olla ka hilisem interpretatsioon, tollal, 1930ndatel püüti rehemajast kui vanamoodsast ja ebahügieenilisest ehk pigem just eemale liikuda.
Esile võiks tõsta maja Pikk tänav 2 Sindis (Sontagide-Soontalude perekonna elamu, arhitekt Kurt Sosaar?, projekt 1933, valmis 1939), mida on läbi aegade hoitud väga autentsena, ja kultuuriloolisest aspektist Veski tänav 9 asuvat majakest kõrvalises äärelinnas Kilingi-Nõmmel. Viimases elas hiljem, Nõukogude okupatsiooni ajal kaua aega Elmar Salumaa, silmapaistev teoloog ja paljude vaimulike õpetaja, kelle juures kodus tema õpilased tihti kohtusid.
Laiemalt võttes on seda sorti majad aga kindlasti inspireerinud paljusid Nõukogude okupatsiooni aegseid individuaalelamuid, jäädes justkui nende kaugeiks väärikaiks esiisadeks.