MIHHAIL LOTMAN ⟩ Paavst Franciscus – 21. sajandi hingekarjane

Hoolimata teda vaevanud tervisemuredest ja muidu lihtsast eluviisist tundis paavst Franciscus mullu detsembris Püha Peetruse väljakul rõõmu uue Popemobile’iga sõitmisest. Spetsiaalselt tema jaoks toodetud täiselektrilise, avatud katusega ja käsitööna valminud G-klassi sõiduki andis kirikupeale autotootja Mercedes-Benz. Foto: Gomez/Vatican Pool/Spaziani

Paavst Franciscus jäi truuks oma päritolule ja kutsumusele – ta püüdis viia kirikut lähemale vaestele, patustele ja hüljatutele. Tema teod väljendasid halastust, avatust ja empaatiat. Ta ei muutnud kiriku õpetust, kuid tõi sellele uue tooni: vähem rangust, rohkem inimlikkust. Ta uskus, et kirik on välihaigla, mitte tollipunkt, kirjutab emeriitprofessor Mihhail Lotman,

Paavst Franciscus teadis, et on surmavalt haige, kuid viimset jõudu kokku võttes suutis ta õnnistada rahvast, kes oli Püha Peetruse katedraali ette kogunenud kirikuaasta kõige tähtsamal päeval – Kristuse ülestõusmise päeval.

Iga paavst on ühtaegu tugev isiksus ja ka institutsiooni esindusnägu, mis on põhimõtteliselt indiviidiülene: paavst on üks paavstidest, kes jätkab sajanditevanust traditsiooni, mille vastavalt kiriku õpetusele on sätestanud Kristus ise. Rooma paavst on püha apostel Peetruse järglane. Sellisest kahekordsest perspektiivist tulebki käsitleda paavst Franciscuse pärandit.