JUHTKIRI ⟩ Tegelik Eurovisiooni võitja

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• «Espresso Macchiato» on võitnud rahva südamed.
• Tommy Cash turundas Eestit väga võimsalt.
• Tema lugu on hästi stiilne, energiline ja absurdselt terav.

Ehkki on kõlanud hääli, et Eurovisiooni lauluvõistlus on alla käinud, kuna paljud laulud on kõige hullem popkitš või et toimub poliitiline käsi-peseb-kätt hääletamine, on tegemist siiski lauluvõistlusega, mida maikuus vaadati umbes 160 miljonis kodus.

Ning mis siin salata, sellel korral on Tommy Cash pakkunud meile rõõmu vaatamata sellele, et jäime kolmandaks. Mis võib-olla on isegi hea, sest vastasel korral oleksime pidanud hakkama veeretama muremõtteid, kuskohast saada järgmisel aastal superürituse korraldamiseks vajalikku raha ajal, millal rahvusringhääling ehitab uut maja ning riigi rahandust tuleb korrastada.

Kogu lugupidamise juures Austria võidulaulu vastu nõustub Postimees pigem nende kommentaatoritega, kelle meelest mõne aasta pärast ei mäleta seda laulu enam õieti keegi, kuid Tommy Cashi «Espresso Macchiato» kõlab kõigi Euroopa maade raadiojaamades ja ööklubides. Miks mitte, kuna tegemist on igati popmuusika kaanonite järgi kirjutatud lauluga, mille mõned osad on kaasa lauldavad ja mis on ka hea tantsumuusika.

Tegemist ei oleks muide esmakordse juhtumiga. 1958. aastal jäi kolmandale kohale Domenico Modugno oma lauluga «Nel blu, dipinto di blu», mida tuntakse rohkem nime «Volare» all. Tegemist on hiljem ühe enim müüdud Itaalia lauluga üldse, mis pälvis suurt rahvusvahelist edu ja võitis kaks Grammy auhinda ning kujunes üleüldiseks Itaalia muusikas sümboliks maailmas. Kes aga võitis? Ei mäleta.

Või liigume ajas kümmekond aastat edasi. 1968. aastal jäi teiseks Cliff Richard oma lauluga «Congratulations», mis sai hiljem Euroopas ülimenukaks ning sageli arvatakse ekslikult, et see laul lausa võitis. Kes tuli esikohale? Ei mäleta. (Hispaania lauluga «La, la, la»).

Postimehe meelest on väga oluline tunnustada Tommy Cashi sellegi eest, et ta on suutnud Eestit rahvusvaheliselt hästi turundada.

Neid juhtumeid on veel, kuid Postimehe meelest on väga oluline tunnustada Tommy Cashi sellegi eest, et ta on suutnud Eestit rahvusvaheliselt hästi turundada. Ning selleks pole olnud vaja EASi või EISA miljoneid luhvtitada ega luua nn oksendava siili tööriistakastikest (viide kunagisele suure rahaga loodud Eesti märgile, mis nüüdseks on varjusurmas). Mees tuli, mees tegi ja mees sisuliselt võitis. Meenutame veel Cashi osavaid sotsiaalmeedia kampaaniaid või erinevaid hästitempereeritud meediaskandaale.

Cashi lugu oli stiilne, energiline ja absurdselt terav, mis tõestas taas tema ainulaadset kunstnikupositsiooni – mida on rahvusvaheliselt juba märgatud. Rahvusvaheliselt raskel ja pingelisel ajal ning keset külma kevadet pakkus Cash meile heal tasemel meelelahutust, mis balansseeris pisut lubatavuse piiril. Itaalias oli neid, kellele see huumor ei meeldinud (näiteks viited maffiale), kuid rohkem oli neid, kelle meelest popkultuuri kaanonite järgi tehtud, kuid neid pilav lugu oli hüpersuper ning idaeuroopa esteetikat sisse miksides pakkus auditooriumile midagi täiesti ootamatut.

Hästi tehtud,

Tommy, aitäh!