AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Tuglase «naiselik» üllitis «Felix Ormusson»

Friedebert Tuglas «Felix Ormusson» (1915) Foto: Rahvusraamatukogu / Digar

Eelmise nädala AK kirjanduskool algas Janika Kronbergi viitega Arvo Valtoni «mehelikule» loomingule. Seekord kirjutab kirjandusteadlane​ Mirjam Hinrikus ühest «naiselikust» kirjandusteosest.

Mehelikkuse ja naiselikkuse tähendused taanduvad bioloogilisele soole traditsioonilises soosüsteemis. Selle kõigutajateks (kuigi mitte kummutajateks) on nii nais- kui ka meeskirjanikud. Üheks selliseks «naiselikuks» üllitiseks võib pidada Friedebert Tuglase lühiromaani «Felix Ormusson» («FO», 1915), mille tohutu retseptsiooni viimasteks võsudeks on kogumikud «Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan Felix Ormusson»​ (2022) ning «Poeet ja idioot 100 aastat hiljem» (2025).

Hägusust, mida lugejatena selles teoses tajume ja mis seostub seal igal tasandil ilmneva taotlusliku hübriidsusega, k. a nimitegelase mitmeti passiivse olekuga ja mida omakorda võimendab kaaneillustratsioon, seostatakse klassikaliselt «naiselikkusega». Nimelt segunevad «FOs» omavahel žanrid, ideoloogiad, äärmuslikud emotsioonid ning neid toestavad väljenduslaadid (eelkõige naturalism, dekadents, modernism). Tekst on külluslikult intertekstuaalne, sh suhestub omaaegsete mõjukate kunstiteostega (nt Konrad Mäe maalid). Enamgi, põimingud ilmnevad ka viisis, kuidas see kommenteerib nooreestlaste rahvusluse arusaama.