EVA PUNŠ ⟩ «Mida sa teed vene grupis?! Kirjuta vene keeles!» – alternatiivne Eesti ühismeedias

Surematu polgu rongkäik Tallinnas. Foto: Sander Ilvest / Postimees

• Alternatiivne Eesti on äärmiselt vastuvõtlik vandenõuteooriatele.
• Alternatiivsel Eestil on oma mälestuspäevad, oma pühad, oma võidud ja kaotused.
• Venekeelne kogukond ei ole sugugi nii ühtne – lihtsalt rohkem on kuulda neid, kes karjuvad kõvemini.

Paljudes ühismeedia gruppides, mis ühendavad osa vene keelt kõnelevatest Eesti elanikest, kujundavad väärtushinnanguid nostalgiatunne Nõukogude Liidu vastu, sümpaatia tänapäeva Venemaa suhtes ning pilkamine Eesti riikluse aadressil. Publitsist Eva Punš kirjutab, et sageli toitub neis gruppides leviv vale just neist hoiakutest ja esitatakse seda ekslikult kogu vene rahva nimel.

Internet on meile antud hoiatuseks – et me ei kapselduks oma mulli, suheldes vaid lähedaste ja mõttekaaslastega, vaid suudaksime märgata maailma kogu selle mitmekesisuses. Näiteks Eesti virtuaalset mitmekesisust.

Te teate, et olemas on ka «alternatiivne Eesti». Sellel on täiesti teistsugune geograafia, ajalugu, seadusandlus, statistika – ja isegi muud füüsikaseadused ja maailmakorraldus. Sest põhjuslikke seoseid seal ei tunnistata. Loogika on seal samuti täiesti alternatiivne.

Alustame geograafiast. Versioone on mitu, kuid «kaasosalistel» puudub ühine arusaam. Nad ei suuda kuidagi selgusele jõuda, millises riigis nad elavad.

Kolm kategooriat

Esimesed elavad endiselt Nõukogude Liidus – just nagu laulus: «Ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on NSV Liit.»

Teised elavad Venemaal, mille piirid, nagu selle presidendi sõnul, ei lõpe kusagil. Ja üldse – Eesti olevat Peeter I ausalt-õiglaselt ära ostetud. Kui Rootsi pole siiani Venemaale raha tagasi maksnud, tähendab see, et Eesti kuulub ikka veel Vene impeeriumile (ja pole oluline, et see impeerium on juba üle saja aasta lakanud olemast).

Lõpuks on kolmandad need, kes elavad mingis «Pribaltikas».

Geograafiline eneseteadvus mõjutab paratamatult ka ajalootaju. Need, kes elavad endiselt Nõukogude Liidus, elavad minevikus – kujutledes mingit erilist Taevalikku NSVLi, millel pole tegeliku ajalooga midagi ühist.

Seal ei närtsi jasmiinid ega sirelid, kõik elavad tasuta ja mugavates korterites, söövad ainult ökoloogiliselt puhast toitu (pole mingit keemiat!), pensionid on suuremad kui palgad – kuigi neid polegi vaja, sest kõik on ju tasuta. Ja inimesed on seal kõik nii head-head, ausad-ausad. Lapsed võivad isegi öösiti tänaval jalutada, uksi ei lukusta keegi, sest Taevalikus NSVLis pole ei vargusi ega vägivalda.

Need, kes on Nõukogude Liidust vaimselt juba ümber asunud tänapäeva Venemaale (jäädes samal ajal Eestisse), eitavad siinseid pühi ja tähtpäevi ning räägivad Eesti iseseisvusest kui eksitusest – «ajutine deokupatsioon». Nemad elavad mitte minevikus, vaid tulevikus.

Nad ei taha ise tagasi Venemaale minna, kuid unistavad ajast, mil Venemaa siia tagasi tuleb. Nad on nagu salamiljonär Koreiko – ei söö, vaid toituvad, hoiavad oma keha vormis, oodates Suurt Venemaad.

Need aga, kes elavad mingis tinglikus «Pribaltikas», on pisut kavalamad. Nemad ei väida, et Eesti kuulub Venemaa koosseisu – ei, nad on kogu hingest iseseisvuse poolt. Kuid ometi ei näe nad seda iseseisvust kusagil. Nad omistavad Eestile pidevalt mingeid varivalitsejaid – olgu selleks siis EL või USA.

Ehk siis – Eesti võime iseseisvalt otsustada lükatakse kategooriliselt tagasi. Kuid oma väidetes lähevad nad sageli segadusse, tuues vahel õpetliku tooniga eeskujuks needsamad USA või ELi riigid. Retoorikaga: «aga tsiviliseeritud riikides tehakse nii...!» Kuidas see loogika sobitub väitega, et Eesti on täielikult nende tsiviliseeritud riikide kontrolli all, kuid samas teeb, mida ise tahab – jääbki arusaamatuks.

Vandenõuteooriad

Alternatiivne Eesti on äärmiselt vastuvõtlik vandenõuteooriatele. Selle deviis võiks olla: «Tõde me niikuinii kunagi ei saa teada» – ja sealt edasi on juba kõik fantaasiad lubatud.

Kui töötukassa avaldab andmed registreeritud töötute kohta, hüüavad alternatiivse Eesti esindajad kohe: «Aga teate, kui palju on registreerimata töötuid?! Sada korda rohkem!» Küsimusele «miks nad siis ei registreeru?» pole mõistlikku vastust. Nagu öeldi ühes nõukogude komöödias: «Hullusid ei registreerita!»

Kui statistikaamet avaldab andmed keskmise palga tõusu kohta, hüüab alternatiivne Eesti kooris, et see on kõik vale, et sellised palgad on ainult valitsusel – ja jagatakse kohe kõrvale ka kapsarullide retsepti.

Ühelt poolt kinnitavad nad, et peale ametnike töötab kogu Eesti elanikkond ainult miinimumpalga eest (statistikat, mille järgi saab miinimumpalka alla nelja protsendi töötajatest, nad eiravad), teisalt vastavad nad labaselt tööpakkumistele, kus pakutakse 9–10 eurot tunnis: «Tehke ise sellise kopika eest tööd!» L = loogika!

Õppe hõlbustamiseks on alternatiivse Eesti peamised esindajad internetis mugavalt eraldi gruppidesse koondatud.

Üheks vanimaks ja populaarsemaks Facebooki grupiks, mis koondab alternatiivse Eesti adepte, on muidugi «Tallinntsõ» – see on eksisteerinud üle kaheksa aasta ning sellel on üle 53 000 liikme.

Selle grupi moderaatoriks on Oleg Besedin – samuti ka varugrupi «TALLINNTSÕ» ja mitmete väiksemate lehtede haldaja. Siinkohal on tähelepanuväärne üks detail: grupiomanik kirjutab Tallinna vene keeles kahe N-tähega – mis on justkui nunnu järeleandmine, sest ühe N-tähega kirjapilt on üks alternatiivsete eestlaste peamisi tunnuseid. Aga sellest armsast järeleandmisest polnud kasu – grupp sai niikuinii hüüdnimeks «Tallinntsõ», vastavalt oma sisule ja retoorikale.

Pealtnäha (kui mitte liiga süvitsi minna) jätab grupp isegi korraliku mulje: linnaürituste kuulutused, viited kohalikele venekeelsetele meediakanalitele, reeglites on keelatud vaenulikud väljaütlemised ja kiusamine, roppused ning solvavad kommentaarid seoses rassi, religiooni, kultuuri, seksuaalse sättumuse, soo või enesemääratlusega.

Aga piisab vaid pilk heita ükskõik millise postituse kommentaaridesse – ja seal avaneb kuristik. Kuristik vihkamist.

Selle grupi peamiseks konkurendiks Facebookis on kogukond «Venekeelne Eesti» (loodud 2021. aastal, üle 58 000 liikme). Selle grupi administraator on Marina Pavlenko (endine töötaja Venemaa propagandaväljaandes Sputnik). Ka nende deklareeritud reeglid on konkurentidega väga sarnased – samuti on keelatud vaenukõne, kiusamine ja solvamine. Aga kes neid reegleid ikka loeb!

Tegelikult on neist gruppidest ka palju kasu. Isegi kahekordne. Esiteks – alternatiivsed tegelased on mugavalt ühte kohta koondatud. Teiseks – viha ja agressioon kanaliseeritakse, mis suurendab tõenäosust, et see ei pääse päriselus valla ega kandu virtuaalsest maailmast tegelikkusesse. See on nagu auru välja laskmine, ja selliste gruppide moderaatorid toimivad kui magnetid, mis tõmbavad agressiivsed inimesed ühte kohta kokku.

Pealinnagruppidest ei jää maha ka Narva Facebooki kogukond, millel on ropuvõitu nimi ja märgistus 18+ (on olemas ka tsenseeritud versioon nimega «Narvatši»). Huvitaval kombel on üheks administraatoriks märgitud «Narva bot» – väga mugav. Grupp loodi samuti 2021. aastal ning sellel on üle 7000 liikme. Seal pole enam kuristik – seal on lihtsalt otse värav põrgusse. Tsensuuri pole, kõik on lubatud.

Seejuures näeb Mihhail Panšini hallatav grupp «Narva – nagu ta on» pealtnäha üsna viisakas välja (aga kommentaarides – needsamad «narvatšid»).

Mis ühendab kõiki neid gruppe ja enamikku nende liikmetest? Esiteks – vale, mõistete segamine, põhjuslikkuse eitamine ja «äärise pahupidi keeramine». On üks anekdoot kodunduse tunnist, kus teema oli «äärise pahupidi keeramine», ja üks õpilane küsib: «Marja Ivanovna, aga kuidas see käib?! Kas nii, et täheline taevas on meie sees ja moraaliseadus kõrgub meie kohal?!» See anekdoot kirjeldab täiuslikult vaimseid protsesse, mis neis gruppides toimuvad. 

Sild päris sõjani

Alternatiivsel Eestil on oma mälestuspäevad, oma pühad, oma võidud ja kaotused.

Pole ime, et just 9. mai kuupäev sai taas järjekordse «plahvatuse» päästikuks nende «kaasosalejate» seas. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi Suure Isamaasõja võit ainsaks kõigutamatuks suurusnarratiiviks. Seda ei seadnud keegi kahtluse alla.

Lause «me võitsime fašismi!» kõlab veatult. See annab võimaluse samastuda kangelastega. Ainult et ajalugu pole lõplik tulemus, mis on fikseeritud õpikusse – ajalugu on lõputu protsess. Ja kui tänapäeva Venemaa üritab pärida Nõukogude Liidu rolli just «vabastajakangelasena», muutub see sillaks päris sõjani, mida Venemaa on juba aastaid pidanud Ukraina vastu.

Juubelihõnguline paraad Punasel väljakul ei ole austusavaldus langenutele ja ellujäänutele – see on praeguse agressiooni demonstratsioon, see on uue sõja (ametliku Venemaa kõnepruugis – SVO ) osalejate kui kangelaste tervitamine. Sellele ei saa silmi sulgeda. On võimatu, et keegi tsiteeriks mais 2025 täiesti tõsiselt lauset «kas venelased tahavad sõda?». On võimatu eitada seda seost – ja samuti võidupüha sümboolika seost praeguse sõja sümboolikaga.

Kui 9. mai on teie ja teie pere jaoks tähenduslik päev, püha mälestuspäev – siis ehk võiks sellest teha vaikuse ja leina päeva. Mitte loopida viha ja needusi nende pihta, kes ei toeta võidujoovastuse hüsteeriat. Ja teie pole need, kellel oleks õigus rääkida provokatsioonidest, kui te ise levitate valesid, nagu keegi keelaks teil 9. maid tähistada. Ei, keegi pole keelanud lilli viia mälestusmärkidele, pidada pereringis mälestusõhtuid või meenutada pereajalugu.

Samuti ei keela keegi vene keelt, ükskõik kui valjult te ka ei karjuks vastupidist. Ei, ma ei hakka kedagi otseselt nimetama Kremli agendiks, kuid see valelik retoorika keelust, diskrimineerimisest, tagakiusamisest ja russofoobiast – jah, see töötab täpselt selles suunas, korrates Kremli narratiive.

Provokatsioon ja diskrediteerimine

Ei, ma ei usu sugugi, et enamik neist, kes kommentaarides viha paiskavad, oleksid kellegi palgatud botid. Õudne on just see, et need on päriselt olemasolevad, elus inimesed.

Aga kõige kurvem on see, et see vale esitatakse mingil põhjusel kogu vene rahva nimel – suuremat provokatsiooni ja katset Eesti venekeelset kogukonda diskrediteerida oleks raske välja mõelda.

Ei, venekeelne kogukond ei ole sugugi nii ühtne – lihtsalt rohkem on kuulda neid, kes karjuvad valjemini. Miks te ise muudate vene keele vihkamise keeleks? Ja muide – miks te suhtute nii hoolimatult ja üleolevalt oma emakeelde?

Kui ma lugesin 9. mai paiku kommentaare erinevates gruppides, rabas mind, et iga teine, kes üritas tänada «võitlejaid», tänas «sõdu»! Ei, see polnud üksik näpukate juhtum ega T9 viga – pigem see, mida kutsutakse freudistlikuks eksimuseks. Lausa sõna-sõnalt: «Sõjad, me elame tänu teile». (lause «võitlejad, me elame tänu teile» võib vene keelde tõlkida kui «воины, мы живы благодаря вам». Kuid mõned ekslikult kirjutavad «войны», mis tähendab «sõjad» – toim)

Need, kes süüdistavad teisi rahvusvaenu õhutamises, kirjutavad sama käega eestlastele, kes on nende kogukonda sattunud: «Mida sa teed vene grupis?! Kirjuta vene keeles!» On kurb näha, et isegi eestlased, kes kirjutavad vene keeles ladina tähtedega, väljendavad oma mõtteid grammatiliselt ja loogiliselt selgemalt kui paljud neist, kes nimetavad vene keelt oma emakeeleks.

Ja veel – on hirmus, kui päeval, mil kunagi sooviti üksteisele rahulikku taevast ja peamine loosung oli «Peaasi, et poleks sõda», tuleb vaadata sellesse kommentaaride kuristikku, kus pulbitseb viha, ähvardusi ja iha «korrata».