LOODUSFOTO ⟩ Sinirind on ööbiku sugulane

Luha-sinirind Emajõe luhal laulu löömas. Foto: Rein Kuresoo

Kui punarind on lind, kelle märkamiseks tuleb vaid metsas jalutades silmad lahti hoida, siis sinirinda õnnestub näha enamasti üksnes tõsistel linnuhuvilistel.

Süstemaatika isa Carl Linné ristis sinirinna Luscinia svecica’ks ehk rootsi ööbikuks. Sinirinnal on tõesti ööbikuga sarnaselt pikad jalad, suur silm ja ruuge saba. Sugulus ööbikuga lööb välja ka virtuoosses lauluoskuses, ehkki sinirinna laul on vaiksem ning vähem kõlav kui ööbikul. «Rootsi ööbikule» on peale Põhja-Rootsi koduks kogu Euraasia põhjaosa ja lisaks Alaska. Kesk-Euroopas pesitseval luha-sinirinnal on keset sinist kurgualust valge laiguke. Eestis on see sinirinna alamliik oma leviala põhjapiiril ja seetõttu haruldane.

Ehkki sinirinnad elavad soistes ja vesistes võpsikutes, kuhu inimene oma nina liiga meelsasti ei pista, on ornitoloogid pakkunud, et meil elab neid kümmekond või veidi enam paari. Lõuna-Soomes luha-sinirind ei pesitse, Rovaniemist veidike põhja pool algab aga juba punase rinnatäpiga tundra-sinirinna pesitsusala. Aprillis rändavad tundra-sinirinnad Eestist läbi ning siis võib juhtuda, et kohaliku, valge rinnatäpiga sinirinna lauluhoog innustab ka punasetäpilise põhjala sinirinna laulma, ja mine tea, võib-olla jääb temast peale laulu ka geene maha.