/nginx/o/2016/04/26/5307387t1h0e20.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/15/16847208t1hc797.png)
- Venemaa hübriidrünnakutes ei ole midagi uut.
- Putin otsib lääne ühtsuses nõrka kohta.
- Appi tõttavad mõjuagendid ja kasulikud idioodid.
Merealuse taristu ja varilaevastiku tankerite tõttu on Venemaa hübriidrünnakud naaberriikide vastu viimasel ajal rahvusvaheliselt palju kõneainet pakkunud. Tuleb aga rõhutada, et tegelikult pole taolistes provokatiivsetes sammudes midagi eriti uut, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.
Eesti ja teised Balti riigid täheldasid juba 1990. aastate alguses süstemaatilist Vene sekkumist «lähivälismaa» siseasjadesse, pidevaid eksperimente majandussurvemeetmetega ning muidugi ka vastutöötamist rahvusvahelises sfääris, milles oli lääneriikide naiivsuse tõttu esiotsa küllalt lihtne edu saavutada.
Kogu selle tegevuse eesmärk on alati olnud üks ja sama: anda mõista, et Venemaa küll ajutiselt talub Baltikumi iseseisvust, kuid ei kavatse sellega pikemas perspektiivis kunagi leppida, nähes neid 18. sajandil Vene impeeriumiga liidetud maid – kus juba 19. sajandi lõpukümnenditel vene keelt teataval määral rääkima õpiti – põlise Vene omandina, mis nüüd on mingi reetmise tagajärjel sattunud läänemaailma, st eeskätt USA mõju alla.
Kuna selle mõtteviisi kohaselt on Baltimaade deržaavaga taasliitmine ainult aja küsimus, on 1991. aastal loodud Vene Föderatsioonil justkui õigus neid riike oma äranägemise järgi vahepeal igakülgselt mõjutada, õpetada ja karistada. Õieti on kurja võõrasema kombel käitumine Narva jõe taha tõrjutud Venemaa jaoks lausa möödapääsmatu, kuna vastasel juhul on arvata, et teised suurriigid hakkavad Vene huvidele siinses regioonis ülbelt ülalt alla vaatama.
Balti riikide võtmine Euroopa Liitu ja NATOsse on selge märk, et just niimoodi see ongi läinud. Veelgi enam: tehtud solvangut on keeldutud heastamast, kuigi Venemaa on NATO kahandamist 1997. aasta piirideni otsesõnu nõudnud.
Õieti on kurja võõrasema kombel käitumine Narva jõe taha tõrjutud Venemaa jaoks lausa möödapääsmatu, kuna vastasel juhul on arvata, et teised suurriigid hakkavad Vene huvidele siinses regioonis ülbelt ülalt alla vaatama.
2022. aastal algatatud täiemahuline sõda Ukrainas on olukorda mõnevõrra keerulisemaks muutnud. Juba neljandat sõja-aastat kestvad lootusetud ponnistused on Kremlile ohtlikud mitte seetõttu, et nad usuksid Ukraina võitu või kardaksid, et tavalistel venelastel agressioonist ühel hetkel villand saab, vaid sellepärast, et Venemaa ilmne nõrkus ja saamatus sõjaväljal õõnestavad heidutust mitte ainult kitsalt sõjalises, vaid kõige laiemas, rahvusvahelise maine mõttes.
Tähtis on just viimane, sest Putinile on selge, et sõjaliselt keegi Venemaale kallale kippuma ei hakka. Hirm kasvava «natsismi» ja «russofoobia» ees – st selle ees, et Venemaad enam ei kardeta ega austata – on aga täiesti põhjendatud ning nõuab vastumeetmeid.
Eelistatavalt peaksid need meetmed olema sellised, mis on Vene niigi koormatud sõjamajanduse jaoks odavad kanda ning kasutavad ära juba olemasolevaid nõrku kohti, nagu veealuse infrastruktuuri ebapiisav kaitse või puudulik seadusandlus kontrollimaks rahvusvahelistes vetes toimuvat.
Kõige parem ja strateegiliselt mõjusam on aga leida mõni nõrk koht läänemaailma psühholoogias, millest kinni hakates oleks võimalik NATO kaitsetahet igasuguste mõjuagentide ja kasulike idiootide abil pehmemaks töötlema asuda. Selles mõttes on juba aastakümneid südamevärinal mitmesuguseid Narva is next stsenaariume vaaginud lääne ajakirjandus olnud Venemaale suurepäraseks liitlaseks.