Miks suudame tunda kaasa neile, kes pagevad suures heaolus tekkiva igavuse eest, kuid mitte neile, keda on pannud liikuma majanduslik ebavõrdsus, küsib Postimehe ajakirjanik Krister Kivi.
Tellijale
Krister Kivi ⟩ Viie seikleja kadumaminek varjutas põgenike massuppumise peaaegu täielikult (15)
Nüüdseks teame kindlalt, et Titani eksperimentaalalusel Titanicu vrakile sukeldunud on surnud. Suure rõhu all toimunud purunemine tappis asjatundjate hinnangul silmapilkselt kõik pardal olnud, kelle nimed ja näod on saanud tuttavaks inimestele üle planeedi. Kui võtta arvesse jubeda lämbumissurma alternatiiv, oleks ilmselt võinud minna hullemini. Aeg on küsida, miks see meile üldse nii väga korda läks.
Üks vastus on, et arenenud maailm on kaastundlik, vähemasti teatud puhkudel. Ulgumerel toimunud päästeoperatsioonile kulutati rahvusvahelises koostöös ilmselt miljoneid ning kui kurb tõde selgus, avaldasid valitsused hukkunute omastele kaastunnet väga kõrgel tasemel.