JUHTKIRI ⟩ Pommiöö õppetunnid

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Tallinna märtsipommitamine peaks olema meid õpetanud.
• Soomlased on ehitanud korralikult varjendeid.
• Ukraina sõja kahe aastaga pole varjendite asjus suurt ette võetud.

Laupäeval, 9. märtsil, saab kaheksakümmend aastat päevast või õigemini ööst, mille jäljed on praegugi veel Tallinna linnaruumis näha. Jäljed, mis on inimeste mälus ja vanadel fotodel, ei ole nii nähtaval, kuid nad on olemas.

Tallinna pommitamise käigus hukkus 757 inimest, hävis 1547 hoonet, 20 000 inimest jäi peavarjuta. Inimesed, kes on sellest eluga pääsenud, on veel meie keskel.

«Me oleme kaheksakümneaastased,» kirjutab Merle Karusoo meie tänases lehes; «Mina olin suurpommitamise ajal aasta ning nelja ja poole kuune,» meenutab Jüri Kuuskemaa.

Eestis oli sellel ajal Saksa okupatsioon. Alles 14. märtsil 1944 avaldati Postimehes reportaaž põlevast Estonia teatrist, leekides raekoja tornist ja sellest, et «kogu Tallinn pole täna öösel maganud, ühegi silmalaud pole uneks kinni läinud».

Meie võime täna öösel rahulikult magada. Aga seda ainult otseses tähenduses.

Ülekantud tähenduses ei tohiks me enam päevagi magada, uskudes naiivselt, nagu ei saaks 1944. aasta pommiöö õudused enam kunagi korduda. Me oleme juba kaks aastat maganud.

Juba kaks aastat käib Euroopas sõda, aga alles nüüd esitleb siseministeerium seaduseelnõu, millega kehtestatakse varjendi rajamise kohustus uutele ehitistele ja varjumiskoha nõuded olemasolevatele.

Läheb veel vähemalt kaks aastat, kui hoonete varjumiskindlus peab olema minimaalsel tasemel tagatud. Läheb veel vähemalt selle aasta lõpuni, kui 22 Eesti asulas on olemas töötav sireenivõrgustik.

Me võiksime midagi õppida soomlastelt. 1944. aasta talvel pommitasid Nõukogude lennukid lisaks Narvale, Tallinnale ja Tartule ka Helsingit. Stalini plaanides oli Helsingile ette nähtud umbes samasugune saatus nagu ameeriklaste ja brittide poolt puruks pommitatud Dresdenile. Sellega taheti sundida Soomet alistuma ja nõustuma Stalini pakutud rahutingimustega.

Meie peaministrile meeldib käia Euroopat äratamas ja see on tõesti väga vajalik töö, kuid keegi võiks ka Eestit äratada.

Kuid tänu tõhusale õhutõrjele pääses Helsingi suhteliselt kergelt. Võrreldes Tallinnaga saadeti Helsingit pommitama kolm korda rohkem lennukeid, kuid hukkunuid oli viis korda vähem ja purustatud maju üle kümne korra vähem.

Soomlased on 80 aasta tagustest sündmustest omad järeldused teinud ja ehitanud kogu maailmas ainulaadse varjendite võrgustiku. Neil on üle 50 000 varjumiskoha, millest jätkub 4,8 miljonile inimesele.

Muidugi ei saa me kahe aastaga seda järele teha. Kuid me võiksime lõpetada selle rahva uinutamise ja näo tegemise, et meil on aega küll. Meie peaministrile meeldib käia Euroopat äratamas ja see on tõesti väga vajalik töö, kuid keegi võiks ka Eestit äratada.

On tänuväärne, et Eesti äratamise on enda peale võtnud noored kunstnikud Estookin ja Rebeca Parbus, kelle plakatid puruks pommitatud Mustamäe ja Lasnamäe majadest suutsid ühiskonda põhjalikult raputada.

Meie tänases lehes räägivad kunstnikud, et hirmust algavadki õiged küsimused: hirm paneb mõtlema, mida me kõik saaksime ära teha. Ärme siis karda hirmu.