Urmo Raus ⟩ Juhan Smuuli loos võib tõde olla kaotajate poolel

J. Smuuli tee bussipeatus Foto: Tiina Oja

Kirjanikel lasub roll olla ühiskonna südametunnistus ning teha vahet õigusel ja õiglusel. Inimhingede tundjatena ei peaks see kirjanikele eriti üle jõu käima, kirjutab kunstnik Urmo Raus.

3 MÕTET

• Eesti kirjanike mõttekäik tundub olevat, et küüditamise operatiivbrigaadi erinevate liikmete rollijaotustest tuleneb erinev vastutuse määr ja see justkui vabastab osa küüditajaid vastutusest.
• Pool sajandit tagasi rääkisid Vichy valitsuse aktivistid, et ei teadnud, mis juutidest edasi sai, kui nad Bordeaux’s rongi peale pandi, ja nende vastutus piirdus ainult mahajäänud vara kokkulugemisega.
• Mis on meie kirjanike probleem, et neil ei ole tahet eristada kahte täiesti erinevat asja: Smuuli nooruse oode Stalinile ning tema hilisemaid klassikaks saanud muhedaid Muhu lugusid?

Sada kakskümmend viis aastat tagasi, 13. jaanuaril 1898 ilmus Émile Zola avalik kiri Prantsuse Vabariigi presidendile Félix Faure’ile pealkirjaga «J’accuse...!» («Ma süüdistan...»). Kiri ilmus suhteliselt väikesetiraažilises ajalehes L’Aurore, kuid hõlmas terve ajalehe esikülje.