Orelipoisi suvepäevik ⟩ Pidu kestis pikalt, hommikul ärgates uued sosinad peas

Orelipoisil ehk Jaan Pehkil on minimalismi diskreetsele võlule alati raske vastu panna olnud. Foto: Erakogu

Ühel suvepäeval mõtlesin, et peaks kuskile minema. Asuma teele. Soe ilm, ainult mine. Isegi kandameid pole vaja. Mõeldud – tegemata.

Esimesel päeval rändasin rongiga Rakverre, palusin Pätsi Sahvrist paar maitsvat pirukat ja heitsin murule pikutama. Kuklast kostis vaikne ja veenev hääl – mine kohe Avinurme. Kehitasin õlgu ja läksin. Avinurmes oli suur laat uhkete orkestrite ja õnneloosidega. Loteriiga võitsin reisi Virtsu. Sain kohe auto peale ja sõit võis alata. Vahepeal ostsin väiksest külapoest kaks jäätist. Virtsu sadamas oli suur järjekord. Kõik inimesed tahtsid Saaremaale minna. Hea mõte! Lähen ka.

Muhus oli ilus ilm, kõik lõhnas suve järele. Liiva poes sebis poole rohkem rahvast, kui ma üldse kunagi näinud olen. Šašlõkk oli otsas, ostsin kaks juustupatsi ja sõitsin Papissaarde. Sellest sadamast saab Vilsandile. Kuskilt kuuldus, et seal pidi tore pidu tulema. Vana krobeline Papissaare munakivitee oli moodsama vastu vahetatud, aga kel munakiviisu, see saab ka Muhus, Võiküla tee peal sõita. Lausa kolm kilomeetrit. Jõudsin Vilsandile. Väikese turvalise paadiga. Sadamas toimus kontsert, inimesed olid lõbusad, lõke põles ja laval laulis mitu Jaani. Saabus öö ja jäin kenasse väiksesse majja magama. Hommikul jälle hääl kuklas käsutamas. Et mine kohe Sõrve säärde. Tõusin püsti ja asusin teele.