Peatoimetaja kolumn ⟩ «Jah, meid ei võta miski!»

2.07.2023, Laulupidu Tallinnas Foto: Tairo Lutter

Möödunud pühapäeval räägiti mulle lauluväljakul lugu ühest välismaalasest, kes oli tulnud laulupidu vaatama. Kui äike kõrvulukustavalt kärgatas ja siis meeletu paduvihm lahti läks, vaadanud ta jahmunult lauluväljakutäit rahvast, kes ilmataadi jõudemonstratsioonist hoolimata stoiliselt vihmavalingute all edasi seisid või istusid, rääkimata tuhandetest koorilauljatest, kes kaelasadava vee kiuste edasi laulsid. Siis ütles ta: «Jah, nüüd ma saan aru – teid, eestlasi, ei võta miski!»,» kirjutab Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi.

Laulu- ja tantsupeo pakutud positiivsetest emotsioonidest võib lõputult rääkida, jõudes alati kokkuvõtteni, et see on meie, eestlaste enesekinnitus, mida me iga paari aasta tagant tahame laulupeol läbi elada. Et me oleme päriselt olemas, et me tuleme maarahva hulgast, et me oleme kõige kiuste suutnud iseolemise vaevaga kätte võidelda ja hoiame sellest kinni, maksku mis maksab. Meie olemise ja püsimise valem on väga lihtne, aga annab meile erilise kindlustunde: me saabusime siia kohta 5000 aastat tagasi ja kavatseme siin elada veel vähemalt 5000 aastat. Mitte keegi teine, kes samuti Eestimaal elab, ei saa seda enda kohta öelda.

Selle paduvihmase ja laulva pühapäeva kohta võib väga mitmes mõttes öelda, et see oli erakordselt eestilik sündmus. Ma arvan, et nii mõneski väga arenenud riigis poleks eales lubatud nii palju mudilasi ja noori nii väheste järelevaatajatega nii suurele rahvaüritusele terveks päevaks tegutsema. Meie laste iseseisvuse tase on tähelepanuväärne, ükskõik kui palju nad vabal ajal oma nutiseadmetes aega ei veedaks.