Lähenev kellakeeramine tekitab alati veidi elevust ja toob välja nii selle poolt- kui vastuargumente. 2000. aastal otsustati Eestis talveajale pidama jääda, ent see tõi kaasa palju pahameelt ja 2002. aastal asuti taas kaks korda aastas kella keerama, et elada ühes rütmis Euroopa ühisturuga.
Otsisime välja, mida kirjutati kellakeeramisest 2001. aastal, mil Eesti elas talveajas.
Läti valitsuse eilne otsus kehtestada kevadel taas suveaeg pani Baltimaad tõsiselt jaburasse olukorda ja näitab samas Eesti vastuolulist poliitikat Euroopa Liitu pürgimisel.
Läti kellakeeramisega tekib olukord, kus Eestis ja Leedus on üks, Lätis teine aeg. Liiatigi on Eestil pool aastat Lääne-Euroopaga sama ja Soomest erinev aeg.
Kas keegi kujutaks näiteks ette, et Hollandist läbi Belgia Prantsusmaale sõites tuleks Belgias kella keerata? Varssavist Tallinna sõites tuleb aga kella hakata keerama kolmel korral.
Oli ju teada, et Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa Parlamendile ja ministrite nõukogule ettepaneku, mille järgi tuleb märtsi lõpust oktoobri lõpuni kindlalt suveaeg. On enam-vähem kindel, et see otsus ka läbi läheb, sest suveaja küsimus ei tekita suuri vaidlusi ja siseturu paremaks funktsioneerimiseks on tõesti loogiline, et elu võimalikult ühiste kellaaegade järgi käib.
Aga mitte Eesti elu. Ajal, mil me rusikaga vastu rinda peksame ja teatame, kui tähtis on meile Euroopa Liit ja ühine siseturg, teeme ise otsuseid, mis on ühisturu vaimuga karjuvas vastuolus. Me ei keera kella.
Euroopa Liidu silmis on Baltimaad saamas endale veidriku mainet. Kas keegi kujutaks näiteks ette, et Hollandist läbi Belgia Prantsusmaale sõites tuleks Belgias kella keerata? Varssavist Tallinna sõites tuleb aga kella hakata keerama kolmel korral.
Asi on tegelikult selles, et tegelikult ei ela inimene päikese järgi, tänapäeval juba üldse mitte. Maal, talus elati. Tõusti nii nagu loodus ja elu nõudsid. Loomad lähevad valguse saabudes rahutuks, tööd tahavad teha. Nii venisid suvised päevad ääretult pikaks ja ajal, kui päike üle keskpäeva kaldus, tuli lõunauinakut teha, et õhtuni jaksaks. Talvel seevastu polnud sügavas ööpimeduses varaste tundidega midagi peale hakata ja nii magati kauem.
Kui heita korraks pilk ajavööndite kaardile, leiame sealt palju lõbusat ja õpetlikku. Igatahes elab mõni maa mitte üks, vaid isegi mitu tundi vales ajas.
Kõigest sellest ei järeldu midagi, mis räägiks kella keeramise poolt. Täpselt sama teeks välja, kui me hakkaksime lihtsalt tund varem tõusma ja tööle minema. Kogu küsimus siin peitubki.
Kõike seda võime loomulikult arutama jäädagi, sest valitsus on selgelt näidanud oma jäärapäisust palju elulisemateski küsimustes, olgu või rongiliikluses.
Selles maailmas on kõik kõigega seoses. Tööpäeva algus ja transpordigraafikud, teiste töökohtade tööajad, kaupluste ja söögikohtade lahtiolekuajad ja nii edasi.
Kellaaja muutmine, nii vägivaldne ja vastumeelne, kui see ka ei tunduks, on lihtsaim viis sellest segadusest pääseda. Kõik muud argumendid on paratamatult otsitud ja vaieldavad. Neist peamine - energiasääst siinseis oludes - veel kõige vaieldavam.
Kõike seda võime loomulikult arutama jäädagi, sest valitsus on selgelt näidanud oma jäärapäisust palju elulisemateski küsimustes, olgu või rongiliikluses.
Neid on kunagi valitud ja pidagu rahvas nüüd suu kinni! Jääb vaid loota, et mõne aja pärast teeb elu meile meie rumalused ise selgeks.
Kellakeeramisest loobumine on igas seltskonnas arutamist, sageli ka ilkumist vääriv teema. Kunagine hurraaoptimism elada oma aja järgi on asendunud ebamugava ja otsekohese küsimusega - kaua siis veel?
Arvan, et mitte kaua. Talveaja suvine eksperiment meie laiuskraadil ning põhja- ja lõunanaabritest erinev «kalender» on kohatud ning vajavad ümberotsustamist. Teatavasti toetas kellakeeramisest loobumist ülekaalukas enamus. Kas asja ümberotsustamise taga on taas enamus? Võib arvata.
See ei ole kellegi vandenõu või rumalus, et maailm kella keerab. Pigem paratamatus, kui kasutada kõiki võimalusi ja ise teha valikuid.
Tänaste rahulolematute seas on ka neid, kes pakuvad igavese talveaja asemele igavest suveaega. Kas siis nüüd ühest kraavist teise? Seda küll ei tahaks. Peale esimest «talvist» suve proovisin järgnenud talve jooksul meie põhjamaist hommikut ja õhtut modelleerida vastavalt «päästvale» suveajale. Ja tõtt-öelda, ka see ei meeldinud. Hommikune tööle- või kooliminek jäid enam kui kaheks kuuks täiesti pimedasse aega, samas ei ulatunud kojuminek aga veel valgeni.
See ei ole kellegi vandenõu või rumalus, et maailm kella keerab. Pigem paratamatus, kui kasutada kõiki võimalusi ja ise teha valikuid. Ka ei ole ju saladus, et paljud teisedki riigid on katseliselt loobunud kellakeeramisest (nagu nüüd meie!), kuid hiljem selle juurde naasnud.
Veelgi enam! Kellegagi ühtsesse majandus- või eluruumi (EL või siis meie põhja-lõunatelje naabruskond) kuulumine eeldab ühistegevusega seotud ebamugavuste minimeerimist.
/---/
Oluline ei ole rõhutada, kelle otsust muudetakse või kes mida otsustab. Oluline on üldise ühishüve arvestamine. Täna tuleb öelda: nüüd aitab, eksperiment oli väärt, et seda mitte enam korrata. Kogemus on väärt, et edasi minna.
Ajakirjanduses ilmuvad juba teist aastat jätkuvalt artiklid kellakeeeramise poolt ja vastu. Samas tunnetavad kõik, et meie praegune kellaaeg on kuidagi paigast ära ja reaalse eluga vastuolus.
/---/
Millised on siis praeguse Eesti kellaaja süsteemi puudused? Põhipuuduseks on asjaolu, et päiksetõus kevadel, eriti suvel ja sügisel langeb liiga varajasele kellaajale (meil kehtiva kellaajasüsteemi puhul), samas päikese loojumine langeb samuti liiga varajasele kellaajale.
Eesti riik on siin hakkama saanud andestamatu veaga, mis tuleb parandada ja meie rahvale need igapäevased oma aja tunnid tagasi anda.
Selle tagajärjel on inimestelt sundkorras iga päev ära võetud kaks tundi tööpäevajärgset aega, mida oleks hädavajalik kasutada kas puhkuseks, spordiks, koduste tööde tegemiseks vms.
See on inimese vaba aeg, milleks tal on konstitutsiooniline õigus. Eesti riik on siin hakkama saanud andestamatu veaga, mis tuleb parandada ja meie rahvale need igapäevased oma aja tunnid tagasi anda.
/---/
Olukord on seda totram, et see on meie enda valitsuse tekitatud. See ei ole lihtsalt viga, vaid selle tagajärg on kogu riigi elanikkonna töövõime ja isikliku heaolu oluline vähendamine. Ei ole mingit õigustust määrata terve riik elama tähtajatu stressi tingimustes.
Väljapääsuks on mitu lihtsat võimalust. Esimene ja kõige loogilisem neist oleks keerata kella esimesel võimalusel ühe tunni võrra edasi. Sellega satume Soomega ühesugusesse ajavööndisse ja edasi keerame kella samamoodi kui soomlased, igal kevadel ja sügisel. Kellakeeramise ohud on üle dramatiseeritud.
Selleks, et sassiläinud kellaaeg lõpuks normaliseerida, tuleks luua vastav ettevalmistusgrupp valitsuse tasemel.
Teine võimalus: keerata sügisel kella ühe tunni võrra ette ja järgmisel kevadel veel ühe tunni võrra samas suunas. Sellega normaliseeriksime suvise aja. Töö- või kooliajal läheb väljas küll tunni võrra hiljem valgeks, seevastu koju tulles oleme võitnud oma kaks hädavajalikku vaba aja tundi päevavalges tagasi.
Selleks, et sassiläinud kellaaeg lõpuks normaliseerida, tuleks luua vastav ettevalmistusgrupp valitsuse tasemel.
Suveajale ülemineku idee tekkis selleks, et võimalikult ratsionaalselt ära kasutada päikesevalgust ning säästa energiat. Selle idee käis esimesena välja Benjamin Franklin 1784. aastal Pariisis. 1907. käis William Willet Suurbritannias välja idee keerata kellasid 20 minuti võrra edasi neljal aprillikuu pühapäeval. See teeks kuu lõpus kokku 80 minutit edasi keeratud aega. Septembrikuus oleks sama süsteemi järgi jällegi kellasid tagasi keeratud.
Suveaeg võeti kasutusele aga alles Esimese maailmasõja ajal, seda muidugi just nimelt energia kokkuhoiu nimel. Esimesena tegi seda Saksamaa koos oma liitlastega, peatselt ka Inglismaa ja tema liitlased ning nii mõnigi muu Euroopa riik. Eestis tehti seda esimest korda 1917. aasta 14. juulil ja hiljem veel kaks korda - kummagi Saksa okupatsiooni ajal.
Nõukogude Liidus keerati kella esimest korda 1981. aasta 1.aprillil 1981. aastal. Millisesse ajavööndisse keegi paigutus sai vägagi poliitiliseks küsimuseks. 1989. - 1996. aastal Eestis suveajale üleminekut ei toimunud. Lühiajaliselt ei keeratud kella 2000. aastast alates, ent 2002. aastal võeti suveaeg taas kasutusele.
Suveajale lähevad üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kuna siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kogu Euroopa Liidus ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse kohta.