Ignar Fjuk, Riigikogu liige (Reformierakond)
Keera-keera, ära keera...
Kellakeeramisest loobumine on igas seltskonnas arutamist, sageli ka ilkumist vääriv teema. Kunagine hurraaoptimism elada oma aja järgi on asendunud ebamugava ja otsekohese küsimusega - kaua siis veel?
Arvan, et mitte kaua. Talveaja suvine eksperiment meie laiuskraadil ning põhja- ja lõunanaabritest erinev «kalender» on kohatud ning vajavad ümberotsustamist.
Teatavasti toetas kellakeeramisest loobumist ülekaalukas enamus. Kas asja ümberotsustamise taga on taas enamus? Võib arvata.
Tänaste rahulolematute seas on ka neid, kes pakuvad igavese talveaja asemele igavest suveaega. Kas siis nüüd ühest kraavist teise? Seda küll ei tahaks. Peale esimest «talvist» suve proovisin järgnenud talve jooksul meie põhjamaist hommikut ja õhtut modelleerida vastavalt «päästvale» suveajale. Ja tõtt-öelda, ka see ei meeldinud. Hommikune tööle- või kooliminek jäid enam kui kaheks kuuks täiesti pimedasse aega, samas ei ulatunud kojuminek aga veel valgeni.
See ei ole kellegi vandenõu või rumalus, et maailm kella keerab. Pigem paratamatus, kui kasutada kõiki võimalusi ja ise teha valikuid. Ka ei ole ju saladus, et paljud teisedki riigid on katseliselt loobunud kellakeeramisest (nagu nüüd meie!), kuid hiljem selle juurde naasnud.
Veelgi enam! Kellegagi ühtsesse majandus- või eluruumi (EL või siis meie põhja-lõunatelje naabruskond) kuulumine eeldab ühistegevusega seotud ebamugavuste minimeerimist. Erisuse eest maailmaga ühes rütmis mitte hingata peab aga maksma. Kas siis siin kasule ja kokkuhoiule ei pea mõtlema?
On väga hea, kui õpitakse teiste vigadest. Saame hakkama, kui õpime oma vigadest. Hävime, kui me ei ole üldse õpivõimelised.
Oluline ei ole rõhutada, kelle otsust muudetakse või kes mida otsustab. Oluline on üldise ühishüve arvestamine. Täna tuleb öelda: nüüd aitab, eksperiment oli väärt, et seda mitte enam korrata. Kogemus on väärt, et edasi minna.