Kui rääkida kellast

Kõigepealt tasuks kokku leppida, millest me räägime, kui me räägime kellast. Oleme taas sellel murdejoonel, kus eriarvamused kella keeramisest ja keeramata jätmisest teravalt esile tulevad. Mis siis ikkagi on asja tõeline sisu?

Inimene peab elama päikese järgi, ütlevad ühed ja vannuvad kellakeeramise ära. Päike peab olema keskpäeval lõunas. Suveajale üle minemata kaotame iga päev tunni päikest, ütlevad teised.

Muutunud ajadiktaat

Asi on tegelikult selles, et tegelikult ei ela inimene päikese järgi, tänapäeval juba üldse mitte. Maal, talus elati.

Tõusti nii nagu loodus ja elu nõudsid. Loomad lähevad valguse saabudes rahutuks, tööd tahavad teha.

Nii venisid suvised päevad ääretult pikaks ja ajal, kui päike üle keskpäeva kaldus, tuli lõunauinakut teha, et õhtuni jaksaks.

Talvel seevastu polnud sügavas ööpimeduses varaste tundidega midagi peale hakata ja nii magati kauem.

Kui heita korraks pilk ajavööndite kaardile, leiame sealt palju lõbusat ja õpetlikku. Igatahes elab mõni maa mitte üks, vaid isegi mitu tundi vales ajas.

Kõigest sellest ei järeldu midagi, mis räägiks kella keeramise poolt. Täpselt sama teeks välja, kui me hakkaksime lihtsalt tund varem tõusma ja tööle minema. Kogu küsimus siin peitubki.

Seostest pole pääsu

Selles maailmas on kõik kõigega seoses. Tööpäeva algus ja transpordigraafikud, teiste töökohtade tööajad, kaupluste ja söögikohtade lahtiolekuajad ja nii edasi.

Kellaaja muutmine, nii vägivaldne ja vastumeelne, kui see ka ei tunduks, on lihtsaim viis sellest segadusest pääseda. Kõik muud argumendid on paratamatult otsitud ja vaieldavad. Neist peamine - energiasääst siinseis oludes - veel kõige vaieldavam.

Kõike seda võime loomulikult arutama jäädagi, sest valitsus on selgelt näidanud oma jäärapäisust palju elulisemateski küsimustes, olgu või rongiliikluses.

Neid on kunagi valitud ja pidagu rahvas nüüd suu kinni! Jääb vaid loota, et mõne aja pärast teeb elu meile meie rumalused ise selgeks.