T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Toomas Jürgenstein: poolskeptiline propaganda on jama

Toomas Jürgenstein
, Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja
Toomas Jürgenstein: poolskeptiline propaganda on jama
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Toomas Jürgenstein.
Toomas Jürgenstein. Foto: .

Hiljuti kirjutas Martin Vällik mõtlemapaneva artikli «Mis on jama ehk sissejuhatus jamaloogiasse» (PM AK 7.02). Seda lugedes võib tekkida küsimus, kas on tegemist teadusele omase kriitilise meetodi esiletõstmisega või üht konkreetset maailmavaadet propageeriva looga.


Peidetud propagandat pole kerge tuvastada. Osalt kirjutajate intelligentsuse tõttu, kuid on võimalus, et propageerija töötab teadmatuses ja arvab, et käsitleb maailma objektiivselt. Siiski peaks näiteks koolis töötav inimene propagandal ja neutraalsel tekstil vahet tegema. On ju haridussüsteemis eelduseks, et koolis tutvustatakse erinevaid maailmavaateid tasakaalustatult.



Tunnistan, et suurem osa Välliku artiklist, mis kritiseeris astroloogiat, posijaid vms, pakkus mulle naudingut ja kiitsin tema toodud väited siiralt heaks. Samas on Välliku kirjatükis koos teadusele omase kriitilise meetodi väljatoomisega esitatud mitmeid maailmavaatelisi väiteid. Kuna need moodustavad artiklile raami, muutub kogu kirjatükk vajaliku skeptilise lähenemise esiletõstmise kõrval ka materialistliku maailmavaate propagandaks. Mulle tundub veel, et sellise peidetud maailmavaatelise propaganda ees on meie ühiskond suhteliselt kaitsetu.



Igaühel on õigus oma maailmavaadet propageerida, kuid kindlasti ei saa selline lähenemine pretendeerida ainuvõimalikkusele. Välliku artikli esindatav suund on ohtlik eelkõige põhjusel, et teadust maailmavaatelise materialismiga siduvad väited on asetatud vaheldumisi teadust kriitilise meetodina tutvustavate väidetega, andes mõista, nagu olekski tegemist ühe ja sellesama nähtusega. Mõnes mõttes sarnaneb lähenemine Ameerika Ühendriikides laialt levinud kreatsionismiga, kus püütakse usulist maailmavaadet propageerida teaduslikke väiteid kasutades. Siiski on kreatsionism sageli kergemini tuvastatav, sest suunaga on kaasnenud ka teaduslike seisukohtade eiramine, väänamine või suvaline tõlgendamine.



Kuidas on maailmavaadet propageerivad väited Välliku artiklisse peidetud? Näiteks määratleb autor artikli alguses Endel Lippmaale toetudes jama – see, mis on vastuolus loodusteadustega, on kas ülisuure avastuse võimalus või jama. Ning teemat kokku võtma hakates mainib «/.../ aga kui üle poole Eesti inimestest peab astroloogiat teaduslikuks ja 70 protsenti usub jumala või «mingisuguse vaimu» olemasolusse, on põld, kust jama juurida, suur.» Astroloogia väited ei ole teaduslikud, seega lause esimene pool peab paika, kindlasti pole aga vastuolu loodusseaduste ja jumalasse või vaimudesse uskumise vahel.



Viimaste puhul on tegemist usulise maailmavaate aluste hulka kuuluvate väidetega, mida ei saa ei kinnitada ega ümber lükata ning mis ei kuulu loodusteaduslike probleemide hulka. Küll aga konkureerib usuline maailmavaade materialistlikuga ning seepärast Vällik jumalasse ja vaimudesse uskumist ründabki.



Iga propaganda juurde kuulub ka vaenlase kuju loomine. Artiklis täidab seda funktsiooni hüüdlause: «Muidugi on palju teha koolisüsteemil, ja ausalt – religiooniõpetus algklassidest alates seda olukorda paremaks ei tee. Tunduvalt piinlikum on asjaolu, et täiskasvanud inimene ei tea, miks aastaajad või Kuu faasid vahelduvad, kui et ei teata, kas evangelist Johannest sümboliseerib kotkas või madu.»



Kui ei olda rahul mingi teema õpetamisega, siis konstruktiivne lahendus on pakkuda välja metoodikaid selle paremaks õpetamiseks. Ideoloogiliseks võimaluseks on aga sisuliselt argumenteerimata rünnata omaenda loodud vaenlast, kõnealusel juhul religiooniõpetust.


Kindlasti on ka materialism igati tõsiseltvõetav maailmavaade. Kuid nii nagu iga maailmavaate puhul, ei ole ka materialismi alused falsifitseeritavad ega verifitseeritavad. Nendesse võib, aga ei pea uskuma. Neid võib propageerida, kuid kindlasti mitte koolis.



Lehitsen vahel vana ateismikirjandust ja Jemeljan Jaroslavski raamat «Usust» on üks mu lemmikuid. Seal kirjeldatud juhtumid on värvikad: «Tööline Kirjanov jutustab, kuidas Melstroi tehases kaks õde-pioneeri ja kommunistlikku noort kasvatasid ümber oma ema, lugesid talle ette raamatuid, seletasid ja tõestasid faktide najal usu pettust. Ja tulemus? Praegu on see ema veendunud, et pole olemas mingisugust jumalat, ta on ise maha võtnud ikoonid ja üles seadnud juhtide näopildid.»



Mulle tundub, et eelnevas loos on tugevaid paralleele juhtumitega, kui püütakse materialistliku maailmavaate propageerimise abil võidelda paranähtustega. Jääb lugeja otsustada, kas tegemist oli pöördumisega skeptilisema mõistmise poole või lihtsalt ühe usu vahetamisega teise vastu.

Märksõnad
Tagasi üles