AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Artur Alliksaar ja õhtud lootuse valgel

Artur Alliksaar «Väike luuleraamat» (1984) Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu

Karmi noorusega Artur Alliksaar (15.04.1923–12.08.1966) oli eesti luule viimane romantik. Viis, kuidas ta oma ekstaasid ja hingevalud, tüdimused ja lootused luuleks ülendas, ei tunne võrdset, kirjutab kirjanik, kirjandusteadlane ja muusik Lauri Sommer.

Tartu Treffneri gymnaasiumis Voldemar Metsamärdi ja Johannes Silveti kooli saanud nooruki iidoliteks olid Marie Under, Rainer Maria Rilke ja Heiti Talvik. Nende meloodiline, vormitäpne ja heroiline kõla sai ta varasemate värsside («​Antidolorosum», «Janud») aluspõhjaks.

Teise ilmasõja õudustele vastandas Alliksaar ylla sisemise kujutlusilma, mis avaldub ka 40 aastat tagasi ilmunud valimikus «Väike luuleraamat» (1984). Tema luules on kaugeleulatuvaid mõtteid, mis kõnelevad tänini neile, kes oma hinge kysitlevad. Ta teab, et «kõik kaunis lõppeb krahhiga, kui peakski nõnda just» («Avaldus...») ning «siis, kui kõige heledamalt särad,/tuhm kaduvik su saagiks valib siin.» (lk 12), kuid julgustab meid kaduvuse ja mandumise kiuste põlema ja avastama.