Martin Ehala ⟩ Keelenõuete nullimine viiks meid keelepoliitiliselt Brežnevi aega

1980. aastatel oli rahvuslik selgroog palju tugevam kui praegu, kui immigratsioonivastasust tajutakse võõraviha või rassismina. Meeleavaldajad Balti ketis 23. augustil 1989. Foto: Jaan Künnap/Wikimedia Commons

Eestlaste rahvuslik elujõud ei ole praegu sama, mis see oli Põhjasõja järel, ega ka see, mis ta oli enne laulva revolutsiooni algust. Teistsugune on ka maailm, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Eesti Päevalehe nädalalõpuleht LP avaldas eelmisel nädalal emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga tehtud intervjuu põhjal hurraaoptimistliku juhtkirja (LP, 16.08), milles leidis, et kui eestlased vabaneks väljasuremishirmust tingitud «kindlusementaliteedist», siis oleks võimalik hakata arutama ka keelenõuete leevendamist.

On küll täiesti õige, et eksistentsiaalne lootusetusetunne (tulgu see siis ettekujutusest, kuidas kliimamuutus muudab elu maakeral põrgulikuks või sellest, et eestlus on nagunii määratud peatsele hukule) ei soodusta rahvuslikku kestmist. Sama rumal on aga muinasjutust tuntud kahe põrsakese laadne uljus tuleviku suhtes. Nii võib end avastada olukorrast, kus midagi parandada on juba hilja.