Kert Valdaru ⟩ Välismaalaste importimine Eesti vanglatesse toob kaasa lahendamatud probleemid

Viru vangla. Foto: Marianne Loorents

• On vaja selgust, keda täpsemalt hakatakse Eesti vanglatesse tooma.
• Eestist ei tohi saada kurjategijate Rwandat!
• Peame saama õiglaselt kompenseeritud ja arvestama ka ootamatustega.

Hea uudis on see, et meie vanglates on vähe vange. Halb uudis on aga see, et riigil pole enam piisavalt raha senise heaolu hoidmiseks. Justiitsministeeriumil on välja pakkuda lahendus – importida Eestisse teistest riikidest vange ja küsida selle eest raha välispartneritelt. Kuid ükski rahasumma ei suuda heastada võimalikke ohtlikke tagajärgi, kui riskid realiseeruvad. Suuri ohte on rändeekspert Kert Valdaru (RE) sõnul vähemalt viis.

Esmalt tunnustan idee autoreid. Eestis kipub enamasti raha leidmise idee piirduma lastelt ja peredelt toetuste vähendamisega. Justiitsministeeriumi idees on värskust, julgust ja innovaatilisust. Idee, mis kelleltki Eestis ei võtaks raha ära, vaid tooks juurde.

Siiski, nüüd siis see AGA – teistest riikidest vangide toomise riskide maandamine tuleb enne põhjalikult läbi mõelda. Eesti ei tohi panna end olukorda, kus välispartnerid müüvad meile raha eest oma lahendamatuid probleeme.

Oht üks. Eesti vanglate islamiseerumine

On vaja selgust, keda hakatakse täpsemalt Eesti vanglatesse tooma. Seda me veel ei tea. Teame, et justiitsministeeriumi arvates võiks neid eelistatult tuua NATO riikidest. Olulisem kui riik on aga see, keda plaanitakse tuua – kas NATO riigi kodakondseid või kriminaalkorras karistatud sisserändajaid. Justiits- ja digiminister on maininud konkreetseid riike nagu Ühendkuningriik, Holland ja Rootsi.

Neid kolme riiki iseloomustab – nagu ka paljusid teisi NATO riike – et sisserändajate osakaal vanglates on suurem kui nende osakaal ühiskonnas tervikuna. Hollandis ja Rootsis on eriti Aafrikast ja Lähis-Idast pärit inimesed vanglates mõnedes kuriteoliikides üleesindatud, näiteks varavastastes ja vägivaldsetes kuritegudes.

/.../ suurem islamiusuliste osakaal vanglates paneb ka ülejäänud vangla asukaid pöörama islamiusku ning halvemal juhul selle radikaalsemasse ja vägivaldsemasse vormi.

2023. aastal olid Ühendkuningriigis pildil albaanlased. Albaanlased moodustasid 2020. aastal umbes 10 protsenti kõigist välisriikide kodanikest vanglates ja see osakaal kasvas 2022. aastaks 14 protsendini. Kuigi albaanlased moodustavad vähem kui 0,05 protsenti Ühendkuningriigi elanikkonnast, moodustavad nad 1,6 protsenti kõigist vangidest, olles seotud erinevate kuritegudega – sealhulgas mõrvade, vägivalla ning relvadega seotud kuritegude ja uimastite tootmisega.

Nii albaanlasi kui ka Lähis-Idast ja osalt Aafrikast sisserändajaid kipub iseloomustama asjaolu, et tegu on islamiusulistega. Lääneriikide vanglates levib kiire islamiseerumise protsess – suurem islamiusuliste osakaal paneb ka ülejäänud vangla asukaid pöörama islamiusku ning halvemal juhul selle radikaalsemasse ja vägivaldsemasse vormi. Imporditavad vangid võivad potentsiaalselt selle protsessi Eestisse kaasa tuua.

Oht kaks. Eestist saab kurjategijate Rwanda

Kui vange saatvad riigid otsustavad hakata Eestisse saatma sisserändajatest kinnipeetavaid, siis meist saab kurjategijate Rwanda. Ühendkuningriigil oli vastuoluline plaan hakata saatma varjupaigataotlejaid Rwandasse. See tekitas suurt vastuseisu pagulaste ja inimõigustega tegelevates organisatsioonides. Kuigi Rwandale maksti ette miljoneid, siis ühtegi rändajat Rwandasse ümber ei asustatud, enne muutus valitsus, kes plaani tühistas.

Erinevalt Rwandast ei saaks me lihtsaid varjupaigataotlejaid, vaid kurjategijatest sisserännanuid. Eeldada, et nende suhtlus välismaailmaga suudetaks vangistuses täielikult piirata ja et nad ei sõlmiks kontakte oma hõimude ja klannidega kriminaalsest maailmast, on liialt optimistlik. Teada on ka, et väga raske ja keeruline on võõramaalast tema koduriiki tagasi saata. Kui just kokkuleppe osaks ei saa, et saadetakse tagasi NATO riiki, kust vang tuli. Euroopa liikmesriikides suudetakse välja saata alla poole juhtumitest.

Ja kui sisserändajast kinnipeetav suudab pärast vabanemist jääda Eestisse, tuleb loota, et Eesti vanglasüsteem on suutnud inimese suunata õiguskuulekale teele. Kuid alati jääb ka teine võimalus – see kriminaalse elu jätkamine, mille tulemusel muutub meie kuritegevus multikultuursemaks.

Kindlasti on Ühendkuningriigist, Rootsist ja Hollandist pärit sisserändajatest kinnipeetutel kogemusi kriminaalsetes piirkondades elamise ja toimetamisega, kus jõumonopol kuulub pigem mõnele gängile kui politseile. Tuleb loota, et me ise ei külva seemet selliste piirkondade tekkimiseks tulevikus. Eestis on täna turvalisem elada kui paljudes teistes vana Euroopa riikides. Nii võiks see ka jääda.

Meil on ligi 1000 vanglakohta üle, samal ajal kui Hollandis, Ühendkuningriigis ja Rootsis on kohti puudu. See on hoiatav näide, mis võib juhtuda, kui teeme valede oskustega sisserändajatele piirid liiga lahti – vanglates läheb kitsaks.

Vana Euroopa kogemusest on selge, et kui kuhugi hakkab mingi kontingent kokku koonduma, tõmbab see ligi teisigi sarnaste omadustega inimesi. Võimaldades olukorda, kus vanglast vabanenud ja potentsiaalselt islamiseerunud lääne vangid jäävad pärast vabanemist Eestisse, meelitaksime siia teisigi islamiseerunud isikud, kel ei pruugi olla parimad kavatsused. Selle võimaluse tekkimine tuleb ära hoida.

Oht kolm. Eestist saab sisserände sihtriik

Kui Eesti otsustab vana Euroopa vigu eirata ja uusi sisserändajaid pimesi oskustööjõu sissetoomise poliitika nime all vastu võtta, siis viib see samade probleemideni, millega partnerriigid praegu peavad tegelema. Nagu teame, kaasneb eesmärgipäratu sisserände võimaldamisega ajapikku kuritegevuse kasv ja vanglakohtade puuduse probleem.

Meid ootavad praegu ees ühiskondlikud arutelud, kas ja kui palju tuleks kolmandatest riikidest välismaalasi lubada Eestisse tööturgu toetama. On selge, et osa sektorites on tööjõupuudus ja abikäsi on vaja juurde. Kuid seda tuleb teha tasakaalukalt ja läbimõeldult – milliste oskustega inimesi ja millistest riikidest tööjõudu värvata.

Oleks kasulik, kui keegi lõpuks täpselt sõnastaks, millistest oskustest Eestis puudu on ja kui palju. Hetkel räägitakse lihtsalt vajadusest oskustööjõu järele. Muide, Eestis oli aeg, kus vanglad olid täis «oskustöölisi», kelle Nõukogude võim oli siia varasemate aastate jooksul suunanud.

Praegu on meil ligi 1000 vanglakohta üle, samal ajal kui Hollandis, Ühendkuningriigis ja Rootsis on kohti puudu. See on hoiatav näide, mis võib juhtuda, kui teeme valede oskustega sisserändajatele piirid liiga lahti – vanglates läheb kitsaks. Eks näis, millise tee me valime. Kui meil vanglas enam ruume ei ole, võib-olla hakkame tulevikus ise otsima endale uut Rwandat, kuhu oma probleeme eksportida?

Oht neli. Reservide puudus ootamatusteks

Kui majanduses läheb kehvasti, siis inimeste heaolu väheneb. Mõnede jaoks väheneb see nii palju, et elu muutub kriminaalseks. Kuritegevus kasvab ja vanglad saavad tööd. Me ei tea, kui palju halvemaks läheb elu Eestis, enne kui see taas paremaks pöördub.

Samuti on teadmata, millised saavad olema tagajärjed, kui Venemaa otsustab korraldada Eestile suuremahulise ränderünde või mingil muul põhjusel on järsku massiliselt riiki tulnud rändajaid. Kui Eestisse saabub korraga palju sisserändajaid, võib nende majutamiseks osutuda vajalikuks kaaluda vanglate kasutamist. Hollandis on sellist lahendust kasutatud. Kui kuritegevus vähenes ja vanglaid suleti, tekkis samal ajal sisserändajate ja varjupaigataotlejate majutamise vajadus. Tühjaks jäänud vanglaid hakati kasutama majutuskeskustena, et tulla toime sisserändega seotud probleemidega. Siit ka üks võimalik põhjus, miks Hollandis on vanglakohtadest hetkel puudu.

Eestis loodetakse saada 250–500 vangi majutamise eest 30 miljonit eurot. See raha oleks raskel ajal kindlasti abiks, aga kas ka kõiki riske väärt?

Lisaks on oluline tähele panna arutelusid seoses avaliku vaenamise kriminaliseerimisega. On võimalus, et peagi hakatakse karistama avalikku õhutamist vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, kui see on seotud rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise ja sotsiaalse seisundiga.

Fjodor Dostojevski kirjutas oma teoses «Idioot» tegelase Rogožini kaudu, et piisab vaid paarist sõnast, et inimene saaks süüdi mõistetud. Tulevikus paistab piisavat ainult ühest valesti öeldud sõnast adressaadile. Kui seadus muutub nii laiahaardeliseks, tuleks karistada ka neid, kes õhutavad vihkamist keskealise valge mehe, näiteks Onu Heino suhtes. Võib-olla tasuks tühjenevas Tartu vanglas juba ette broneerida vähemalt 50 kohta?

Oht viis. Kulud on suuremad kui tulud

Praeguse plaani järgi valitseb suur risk, et Eesti plaanib projekti läbiviimiseks küsida liiga vähe raha. Eestis loodetakse saada 250–500 vangi majutamise eest 30 miljonit eurot. See raha oleks raskel ajal kindlasti abiks, aga kas ka kõiki riske väärt?

Kuid näiteks Ühendkuningriik olid valmis maksma varjupaigataotlejate vastuvõtu eest Rwandale hoopis oluliselt suuremaid summasid. Kuigi Rwandasse ei saadetud ühtegi põgenikku, jõuti ette maksta vähemalt 278 miljonit eurot. Ühendkuningriik oli valmis maksma Rwandale esimesel viiel aastal vähemalt 429 miljonit eurot arenguabina, lisaks 139 miljonit eurot pärast 300 inimese ümberpaigutamist. Ja see ei olnud veel kõik – samuti oldi valmis maksma iga ümberpaigutatud inimese kohta kuni 198 360 eurot lõimumispaketi raames.

Rwanda teatas, et olnuks viieaastase prooviperioodi jooksul valmis vastu võtma 1000 varjupaigataotlejat.

Aafrika riigid oskavad raha küsida – sellest tasub kindlasti õppida. Kui ei soovi aafriklastelt õppida, siis tasub meelde tuletada ühed kuldsed sõnad, mis pärinevad lugupeetud Eesti inimeselt ja on mind minu töös palju aidanud: «Küsida tuleb nii palju, et endal ka piinlik oleks».

Kui suudetakse ohtudega kaasnevad riskid maandada, on ideel potentsiaali

Eestis on täna turvaline elada. Oleme suutnud muutuda kõrge kuritegevusega riigist madala kuritegevusega riigiks. Piirkonnad, kuhu varem ei soovitatud minna, on kadunud. Samal ajal on mitmes vana Euroopa riigis kuritegevus kasvanud, turvatunne vähenenud ning tekkinud on kriminaalsed piirkonnad.

Kuigi kurjategijate toomine Eestisse võib tuua miljoneid, kaasnevad sellega ohud, mis võivad lõpuks veelgi kallimaks maksma minna ja tuua kaasa lahendamatuid probleeme. Kui suudetakse ohtudega kaasnevad riskid maandada, siis on teistest riikidest kinnipeetavate toomise ideel potentsiaali. Vastasel korral tuleb küsida: kui suur on summa, et Eesti ühiskond oleks nõus vangide ebaõnnestunud importimisest tekkinud tagajärgi kannatama? Kaldun arvama, et sellist rahasummat pole olemas.