ANDRES KRAAS ⟩ Kihva keeratakse kõik süsteemid, mis varem edukad on olnud

Lasnamäe kanal Foto: Mihkel Maripuu

• Bussid ja trammid on vaid osa üleüldisest küündimatust liikluskorraldusest.
• Kummalised kinnisideed kimbutavad istuva valitsuse poliitikat pea igas eluvaldkonnas.
• Eilsed lubadused täna enam ei kehti ja tänased ideed on homseks asendunud juba uute absurdsustega.

Eesti praeguse elu korraldamise tase meenutab paljuski tobedat nõukaaega, mille kohta rahvasuus öeldi, et tahtsime küll kõige paremat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati, kirjutab ajaloolane Andres Kraas (Isamaa).

Kui toona andis valitsejate võhiklikkust võõra võimu kraesse keerata, siis nüüd see võimalus puudub, sest valijate enamus on ise vabadel valimistel just sellise otsuse langetanud. Pole erilist vahet, kas tegemist on riikliku- või munitsipaaltasandiga, mõlemal juhul käib uutmine täie auruga. Harukordse osavusega osatakse kihva keerata ka need süsteemid, mis varem üsna korralikult funktsioneerisid. Võtame kasvõi pealinna liikluskorralduse.

Tallinnas pole praktiliselt jäänud enam ühtegi liiklusmarsruuti, mida õnnestuks valgusfooritulede rohelise lainega peatumatult läbida. Lisaks sellele, et foore on paigaldatud ebamõistlikult palju, töötavad nad omatahtsi, arvestamata kiiruse piiranguid, liikluskoormust, kellaaegu ja nädalapäevi, ühistranspordile eelise andmisest rääkimata. Tulemuseks pole mitte ainult ummikust ummikusse veniv neurootiline liikluskaos, vaid ka meeletud süsinikdioksiidi kogused, mis madalal käigul sõitmise ning lugematute valgusfooride juures pideva pidurdamise ja startimise tagajärjel õhku paisatakse, kütuse suurest lisakulust rääkimata.

Linnaisad on ummikute vältimiseks soovitanud rohkem kasutada ühistransporti, kuid samas pole Tallinnas aastakümnete jooksul suudetud luua isegi terviklikku ja tõhusat ühistranspordiradade taristut. See, et kusagile on midagi maha sirgeldatud ja mingisse tabelisse tõmmatud konks märkega «tehtud», näitab vaid seda, kui hoolimatult on maksumaksjate rahadega ringi käidud. Bussid ja trammid on vaid osa üleüldisest küündimatust liikluskorraldusest.

Peale selle, et ühissõidukid venivad nagu härja ila, annavad nemadki liiklustulede ees takerdudes oma korvamatu panuse nii heitegaaside atmosfääri paiskamisse kui EMO töökoormuse tõstmisse. Viimasel ajal ei möödu enam päevagi, kus keegi poleks bussis või trammis pidurdamiste tagajärjel kukkunud ja haiglasse sattunud.

Lennujaam on pikkadeks aastateks trammiliiklusest lahti ühendatud ja sadamasse rajatav liinijupp võrdlemisi mõttetu.

Kuid see pole kaugeltki ainus põhjus, mis takistab autorooli bussiistme vastu vahetamast. Aeglusest suurem mure on see, et paljudesse kohtadesse bussiga lihtsalt sõita ei saa või see on muudetud liiga aeganõudvaks ja tülikaks. Tallinna ühistranspordivõrk on praktiliselt nõukaaegne ja kulgeb endiselt suures osas n-ö tehasest tehasesse, mis sest, et neid vabrikuid enam mitukümmend aastat siin maamunal ei eksisteeri. Ka praegu töötavad trammiliinid on enam kui poole sajandi vanused. Lennujaam on pikkadeks aastateks trammiliiklusest lahti ühendatud ja sadamasse rajatav liinijupp võrdlemisi mõttetu.

Keskerakondlik eksperiment kujundada pealinna liinivõrk lasnamäelaste vajadusi arvestades ümber, on muutnud olukorra veelgi hullemaks. Vaatamata suurele jutule on Tallinna ja selle lähivaldade bussiliinid siiani ühendamata ja praktiliselt kõik pargi-ja-sõida-lahendused linnas korralikult välja ehitamata.

Samasugune ürgaegne olukord valitseb ka enamikus ühistranspordipeatustes, kus kogu sõiduinfo jõuab ootajateni läbi mingile postile kinnitatud poolloetamatu kirbusitt-kirjas määrdunud sõiduplaani kaudu. Elektroonilised sõidutablood on ainult vähestes peatustes ja needki tihtipeale korralikult ei tööta.

Kas siis selliseks ongi muutunud Eesti kui e-riigi praegune kuvand? Tundub, et sel ajal, kui tegelesime oma naba imetlemise ja personaalriigist soigumisega, on enamik maailmast meist mööda tuisanud. Erinevalt paljudest arenenud riikidest pole meil isegi mobiilset ühistranspordi sõidukaarti, rääkimata linna- ja ühissõidukite liikluse omavahel sünkroniseeritud juhtimisest läbi ühtse arvutisüsteemi, nagu Stockholmis, Kopenhaagenis jpt maailma linnades. Jääb arusaamatuks, miks püütakse Tallinnas ikka veel «konkat» leiutada, kui kogu maailmas sõidetakse juba ammu kiirtrammidega või miks ei õpita naabritelt ega võeta kuulda asjatundjate nõuandeid.

Liikluseksperdid ja TTÜ teadlased on nii oma avalikes esinemistes kui transpordiametiga kohtudes mainitud kitsaskohtadele korduvalt tähelepanu juhtinud ning oma konkreetseid tehnilisi lahendusi välja pakkunud. Paraku on võimurid otsustanud jätkata katse ja eksituse meetodil: mõjuanalüüse koostamata ja teadlaste arvamustega arvestamata – foore, keelavaid liiklusmärke ja kiirusepiiranguid külvatakse linnaruumi nagu pahkunud teravilja kolhoosi põllule. See muudab võimatuks ka ühistranspordi liinivõrgu kaasajastamise, korrastamise ja kiiremaks muutmise.

Kui Eesti tahab olla tõsiselt võetav e-riik, siis selle asemel, et maksumaksja raha kulutada keskmise kiiruse mõõtmise ja liiklustrahvide süsteemi täiustamise peale, võiks ükskord ometi hakata ellu viima teadlaste juba aastate eest välja töötatud targa linna arengukava. Kogu Tallinna liikluse, sh ühistranspordi ja valgusfoorid, oleks võinud juba ammu üle viia ühtse sünkroniseeritud arvutisüsteemi juhtimise alla. See ei muudaks linnaliiklust mitte ainult kiiremaks ja sujuvamaks, vaid vähendaks oluliselt ka CO₂ emissiooni. Või soiume rohepöördestki ainult suitsukatteks ja Euroopa Liidu silmis plusspunktide kogumiseks?

Tundub, et liikluse ja transpordi vallas eelistatakse edasi jätkata katse ja eksituse meetodil. Kuidas muidu seletada fakti, et üleüldises kokkuhoiu ja rohepöörde tuhinas otsustas vabariigi valitsus süsinikdioksiidi vähendamiseks investeerida mitte liiklus- ja õhusaaste vähendamisse, vaid kliimaministeeriumile üle poolesaja miljoni euro maksva uue passiivmaja ehitamisesse. Samas ei jagu teedeehitusse raha isegi löökaukude parandamiseks.

Euroopa Liidus pole pea ühtegi riiki, kelle eelarve defitsiit poleks mingil ajahetkel 3 protsenti ületanud ja mitte midagi dramaatilist pole juhtunud.

Paraku iseloomustavad sarnased eksperimendid ja kummalised kinnisideed istuva valitsuse poliitikat pea igas eluvaldkonnas. Enim paneb kukalt kratsima maniakaalne eelarve defitsiidi alla 3 protsendi hoidmise püüe, mille tõttu ollakse valmis ohvriks tooma nii riigi majanduskasvu kui ettevõtjate toimetuleku. Samas pole Euroopa Liidus pea ühtegi riiki, kelle eelarve defitsiit poleks mingil ajahetkel 3 protsenti ületanud ja mitte midagi dramaatilist pole juhtunud.

Kui kogu turumajandusele põhinevas maailmas on üheselt ära tõestatud, et majanduslanguse ajal makse ja hindasid ei tõsteta, vaid hoopis langetatakse (nagu Rootsis), siis Eestis toimitakse risti vastupidi. Siis pole ka ime, et investeeringud meist mööda, naabrite manu tuhisevad ja järjest rohkematel saab paljudel siinsest ebakindlast elust villand.

Harimatus, mis katse ja eksituse meetodil riigi elu juhtimisega paratamatult kaasneb, hammustab rahvast igal sammul! Praktiliselt ei möödu päevagi, kus mõni n-ö geenius uute maksude või maksutõusude ideega lagedale ei ilmu. Nii olemegi olukorras, kus eilsed lubadused täna enam ei kehti ja tänased ideed on homseks asendunud juba uute absurdsustega. Igal koalitsiooni liikmel on riigiasjadest oma arusaam, olgu see kui totter tahes, ei häbeneta seda ka avalikult kuulutada.

Kes meist poleks valitsusjuhtide suust korduvalt kuulnud, kuidas maksudega ei mängita või maksufestivali lõppenuks kuulutamisest! Siit tekibki küsimus – milleks üldse ülikoolis majandusseaduseid tudeerida ja teha mõjuanalüüse, kui ministri portfelli ja nõuniku koha saab kätte ka ilma korraliku hariduseta. Arvestades, et 2025. aasta on kuulutatud raamatuaastaks, kuluks paljudele poliitikutele marjaks ära teha tutvust F. R. Kreutzwaldi jutukoguga «Kilplased». Ehk annab sealtki uusi ideid ammutada – kuidas katse ja eksituse meetodil Eesti riiki valitseda!