/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
/nginx/o/2024/09/12/16353309t1hb4bf.jpg)
- Kui uussisserännanutelt keeleoskust otsustavalt ei nõuta, tekib lumepalliefekt.
- Õigus omakeelsele keskkonnale oma maal on sama nagu õigus puhtale loodusele.
- Ministeeriumid suhtuvad eesti keele kaitsesse nagu Max van der Stoel omal ajal.
Ministeeriumide tagasisidest keeleseaduse muutmisele kumab läbi sama kahetasandiline suhtumine, mis on valijaid vanas Euroopas viinud konservatiivide toetajaskonda, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Laulva revolutsiooni ajal oli meile väga selge ja arusaadav, et puhas keele- ja kultuurikeskkond on ühiskonnale samasugune väärtus nagu puhas looduskeskkond. Vene keele domineerimine igapäevaelu igas valdkonnas lämmatas eesti keelt ja seetõttu võeti esimesel võimalusel vastu seadused eesti keelekeskkonna kaitseks.
Tõsi, Max van der Stoel ja teised Euroopa «õpetajad» püüdsid seda takistada, nagu oskasid, soovitades Eestile kehtestada ametliku kakskeelsuse. Õnneks ei võetud seda kuulda.
Kuid seejärel hakkas elu minema teises suunas. Eestikeelsele haridusele üleminekut lahjendati ja lükati edasi aastakümnete kaupa, ka paljudes teistes valdkondades lõdvendati keelenõudeid ning eesti keele kasutus kõrghariduses on ahenenud hullemini kui nõukogude ajal. Veel sajandi alguses julgeti teha Tallinnas kontrollreide, et saata keelt mitte oskavad taksojuhid taksokomisjoni ette, praegu ei kujutaks seda ettegi. Kuigi olukord pole paranenud.
Isegi kui immigratsioon suudetaks praegu täiesti peatada, on eesti keelekeskkond tugeva surve all, sest nõukogudeaegne vene kodukeelega rahvastik on veel suuresti lõimumata.
Samas on Eesti juba mõnda aega ulatuslik sisserände sihtriik. Rahvastik on alates 2017. aastast kasvanud 59 000 inimese võrra, üldse on Eestis 174 000 välispäritolu inimest, mis on 12,5 protsenti elanikkonnast. Seda lisaks Eesti mitmenda põlve vene kodukeelega sisserännanutele. Kokku on mitte-eestlaste osakaal rahvastikus 32 protsenti.
Kummalised ettepanekud
Isegi kui immigratsioon suudetaks praegu täiesti peatada, on eesti keelekeskkond tugeva surve all, sest nõukogudeaegne vene kodukeelega rahvastik on veel suuresti lõimumata. See vähendab uusimmigrantide motivatsiooni õppida, sest nad näevad, et saab ka ilma. Ja kui uussisserännanutelt keeleoskust otsustavalt ei nõuta, tajuvad ka ülejäänud, et eesti keele oskus pole vajalik ega oluline. Tekib lumepalliefekt, mida on väga raske tagasi pöörata.
Massisisserände tõttu on oluliseks muutnud just täiskasvanute keeleline integreerimine. Seetõttu on vaja tõhustada keelenõuete kontrolli kõigil tegevusaladel ja taastada nõuded seal, kus neid on vahepealsetel aastatel lõdvendatud või kaotatud. Keeleameti peadirektor Ilmar Tomuski ülevaade tänases Fookuses näitab, kui palju on siin vaja teha.
Kui uussisserännanutelt keeleoskust otsustavalt ei nõuta, tajuvad ka ülejäänud, et eesti keele oskus pole vajalik ega oluline. Tekib lumepalliefekt, mida on väga raske tagasi pöörata.
Esimese sammuna on haridus- ja teadusministeerium hakanud välja töötama keeleseaduse muutmise seaduseelnõu. Väljatöötamiskavatsus oli kooskõlastusringil teistes ministeeriumides ja sai hulgaliselt tagasisidet. Paraku on need ettepanekud sisu poolest suuresti tulnud justkui Max van der Stoeli kontorist.
Näiteks toonase ministri Mart Võrklaeva allkirjaga rahandusministeeriumi tagasisides soovitatakse teha erand välismaalastest juhtorgani liikmetega riigi enamusosalusega äriühingutele, riigi asutatud sihtasutustele ja riigi osalusega mittetulundusühingutele, kus töötatakse inglise keeles, aga praeguse seaduse kohaselt peab kõik otsused ja materjalid koostama ka eesti keeles. Riigikantselei ja nii mõnigi teine ministeerium kurdab tagasisides, et keelenõuete ja nende kontrolli karmistamine ei ole nende hinnangul piisavalt põhjendatud, et näidata, kuidas sisseränne ja võõrtööjõu kasutamine eesti keele seisundit kahjustab.
/nginx/o/2024/09/12/16353310t1hfe33.jpg)
Etteheide tundub lihtsalt survena olla vähem nõudlik, sest kahjulik mõju on ammu teada ja sotsiolingvistikas nõrkemiseni läbi uuritud – näiteks kuidas Iirimaal iirikeelsetes külades keel hääbub, kui sinna tuleb elama keegi väljastpoolt, võib-olla uus kooliõpetaja, kes iiri keelt ei oska, abiellub, ja sedavõrd kuidas ta sulandub külaellu, muutuvad seni iirikeelsed suhtlusvõrgustikud ingliskeelseks. Sest mitte keegi ei taha uut liiget välja lülitada, too aga iiri keelt ära ei õpi. Ja et rahandusministeerium teeb ettepaneku eesti keele kasutusest loobuda riigiga seotud ühingutes, näitab selgelt, kuidas see protsess toimub ka eesti keelekeskkonnas.
Iga inimene eesti ühiskonnas, kes eesti keelt ei oska, surub igapäevases suhtluses kõigile teistele peale oma keelevaliku ning sellega ahendab eesti keele kasutusvaldkonda.
Sama surve on olmetasandil – iga inimene eesti ühiskonnas, kes eesti keelt ei oska, surub igapäevases suhtluses kõigile teistele peale oma keelevaliku ning ahendab sellega eesti keele kasutusvaldkonda. Aga meie ametnikud arvavad, et see ongi normaalne.
Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) tagasisides keeleseaduse muutmiskavatsusele tehakse ettepanek, et turismisektoris (toitlustuses ja majutuses) võiks eesti keele oskuse nõudest loobuda, sest seal on klientideks «suures osas välisturistid, kelle puhul ei oma eestikeelne teenindus tähtsust», isegi täpsustades, et see «valdav osa» oli 2023. aastal 53 protsenti. Ehk siis kuigi ligi pooled Eesti turistid on eestlased, ametniku hinnangul nende osakaal ja õigused eestikeelsele teenindusele ei oma tähtsust.
Samuti soovitab MKM oma ettepanekutes vähendada keelenõudeid teeninduses ka laiemalt, kuna «uus tehnoloogia saab tagada tarbijate õiguse eestikeelsele teenindusele» mitmesuguste äppide vahendusel, samas kui tööandjatele «võimaldaks see muudatus paindlikkust töötajate värbamisel».
Kuigi ligi pooled Eesti turistid on eestlased, ametniku hinnangul nende osakaal ja õigused eestikeelsele teenindusele ei oma tähtsust.
Selline suhtumine on võrreldav sellega, kui näiteks mõni ministeerium tuleks välja ettepanekuga vähendada autode saastenorme, sest efektiivsed ja odavad gaasimaskid võimaldavad inimesel endal tagada endale hingamiseks puhta õhu. Autotootjad saaks aga loobuda katalüsaatorite paigaldamisest, mis muudaks auto odavamaks ja ka kütusekulu väiksemaks. Et inimese õigus omakeelsele keelekeskkonnale oma kodumaal on samasugune õigus nagu õigus puhtale looduskeskkonnale, seda ei panda aga miskiks.
Nõukogulik suhtumine naaseb
Ministeeriumide tagasisidest keeleseaduse muutmisele kumab läbi täpselt sama kahetasandiline suhtumine, mis on viinud Euroopa kriisi. Sisserännanuid kutsutakse talentideks, kes aitavad elavdada majandust, nende seaduserikkumistele vaadatakse läbi sõrmede, nende soovimatust lõimuda pühitsetakse kultuurilise mitmekesisusena.
Et inimese õigus omakeelsele keelekeskkonnale oma kodumaal on samasugune õigus nagu õigus puhtale looduskeskkonnale, seda ei panda aga miskiks.
Ja kõige selle tagajärjel on oluliselt halvenenud keelekeskkond, ühiskondlik sidusus ja turvalisus. Neid, kes sellele tähelepanu juhivad, süüdistatakse aga vihakõnes.
Sisuliselt ei erine see suhtumine nõukogudeaegsest. Ka siis suruti eesti keel köögikeeleks ja eestlased teise klassi kodanikeks, kes aga sellele vastu julges vaielda ja protestida, see tembeldati kodanlikuks natsionalistiks ja tema tegevust karistati nõukogudevastase agitatsioonina. Oleme jõudmas ringiga tagasi sinna, kust 30 aastat tagasi pääsesime.