Kaspar Näf.

FOTO: .

Läinud nädalal võisid eestlased ETV saates «Pealtnägija» näha, et Eestis tarvitavad juba 13-aastased ja isegi veel nooremad lapsed kanepit. Saates räägiti ka, et kanep võib tekitada psühhoosi ja tarvitajad võivad lõpetada vaimuhaiglas. Viimased uuringud näitavad veel, et kanepi ülearune pikaajaline tarbimine võib põhjustada kopsudes auke.



Saade tuletas taas meelde, et Eestis on noorsookaitse poolele teele pidama jäänud. Kuigi Eesti ei ole selles osas kindlasti mitte erand, tuletab see mulle meelde, kuidas ligi seitse aastat tagasi avaldas üks tuntud eesti arst ja endine rahvasaadik aidsiennetuse asjus arvamust, et «ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima». Sõnum oli selge: kõik noored talitagu mõistlikult.



Koos Nelli Kalikova ja kindlasti paljude teistega raputasin tollal pead. Ei ole ju saladus, et inimesed ei käitu alati ratsionaalselt ja teevad tahes-tahtmata rumalusi. Nad kasutavad vägivalda, kihutavad autoga, saavad aidsi või teisi ebameeldivaid haigusi ja tarbitavad alkoholi või kanepit või isegi veel ebatervislikumaid aineid, mida kõike siin loetleda ei jõua. Miks peaksid siis noored olema mõistlikumad?



Uimastid olid viimastel kuudel ka Šveitsi meedias kõneaineks. Põhjuseks nädalavahetusel aset leidnud rahvahääletused sel teemal. Esiteks, uus uimastite seadus, mis seadustab pärast 15 aastat kehtinud katseaega lõplikult, et raskelt heroiinist sõltuvatele narkomaanidele võib välja kirjutada heroiini nende elu stabiliseerimiseks.



Teiseks rahvaalgatus, mis tahtis kanepi legaliseerida. See 105 994 inimese algatatud eelnõu ületas isegi suhteliselt kaugele ulatavaid Hollandi sätteid. Omamise, ostmise ja tarbimise kõrval oleks ta tahtnud lubada ka kanepit iseenda tarbeks kasvada ning riik oleks selle eelnõu järgi pidanud sätestama kontrollitud kanepi kasvatamist ja müümist.



Nii oleksid näiteks apteegid võinud saada nn riigikanepi müügikohtadeks. Lisaks oleks riik ka pidanud noorsookaitse tõhusamaks muutma. See rahvaalgatus tekkis, muide, ainult seepärast, sest Šveitsi uue uimastite seaduse esimene eelnõu, mis nägi ette just samasugust kanepi lubamist, kukkus neli aastat tagasi parlamendis läbi. Teisisõnu: Šveitsis soovitasid asjatundjad ning valitsuse nõustajad juba ammu kanepi seadustada. Takistuseks osutusid aga rahvasaadikud.



Teatavasti võtsid šveitslased uimastite seaduse vastu ja lükkasid samal ajal kanepi-rahvaalgatuse tagasi. Seda oli oodata, sest rahvaalgatusel, mis peab ületama nii rahva kui ka kõrge kantonite enamuse läve, oligi raskem seis. Nii väike see toetus siiski ei olnud, sest sajad tuhanded ligi 4,5 miljonist hääleõiguslikust šveitslasest hääletasid poolt ning ka parlamendi ülemkojas jäi eelnõu vaid 19:18 vastuhäälega ülinapilt toetuseta.



«Pealtnägija» näitas kanepi tarbimise halvimaid tagajärgi. Nendest ei saa mööda ja minagi ei eita neid. Eriti puberteediiga võib olla aeg, mil kanep mõjutab inimese närvisüsteemi eriti kahjustavalt. Selle pärast peaks tegema kõik, et seda vältida. Ka mina soovitan kõigil kanepist eemale hoida.



Kuid küsimus, kas kanepit tarbinud psühhiaatriapatsiendid sattuvad ravile ikka tõesti kanepi pärast, jääb tegelikult vastuseta. Võimalik, et need inimesed, kel on kalduvus psüühilistele haigustele, kalduvad samavõrd kanepi kuritarvitamisele ja satuvad varem või hiljem ühel või teisel põhjusel ikkagi ravile. Ja ilmselt ei saa isegi keeld neid sellest ainest eemale hoida. Just seepärast pole keeld ka kanepiprobleemi lahendus.



Šveitsi eelnõu oleks pakkunud palju suuremat võimalust. Esmalt on lubatud ainel eelis, et teda saab kontrollida. Eestlastele ei pea lahti seletama vahet n-ö riigi- ja salaviina vahel. Mõni aasta tagasi toimunud Pärnu tragöödia, mis tõi Eesti ka välismeediasse, on seda probleemi kõigile näidanud.



Nagu sigarettidepakendid võiks ka kanepipakendid kaunistada koledate piltidega ja teha selgitustööd. Riik saaks nii kanepi tootmist ja tarbimist suhteliselt kergesti kontrollida ja täiskasvanud inimesed riskiksid kriminaalkoodeksiga vastuollu sattuda vaid siis, kui nad näiteks pärast selle aine tarbimist rooli taha istuksid.



Muidugi saaks sellisele ainele määrata ka kopsaka aktsiisi, mis tooks raha ennetustöö tarbeks. Nagu nägime, on sel alal suuri puudujääke. Kuna mõistlik alkoholitarbimine, arvutiga mängimine, interneti kasutamine, suguhaigusi puudutavad teadmised, suhtumine vägivalda ja palju-palju muud nõuab niigi koolis sügavamat käsitlemist, siis saaks ka sellele ainele mõne tunni pühendada. Kontrollitud liberaliseerimine aga tooks selleks vajalikku raha.