:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Sõnumit Indrek Tarandi kandideerimisest presidendiks annab meil veel tükk aega seedida. Küllap jõuab Tarand hulga intervjuusid anda või muul moel oma mõtteid avalikult välja öelda, võimalik, et ilmuvad lagedale ka mõned otsust mõjutanud, kuid seni varjule jäänud üksikasjad.
Kindlad võime esialgu olla selles, et Eesti kodanikul Tarandil on kahtlemata põhiseaduslik õigus Eesti presidendiks kandideerida ning Keskerakonnal riigikogus piisavalt mandaate, et presidendikandidaat üles seada. Meile publikuna antakse aga võimalus lõputult analüüsida, milline ikkagi on ühe või teise osapoole võimalik huvi ning summa summarum võit või kaotus ses tehingus.
Ootan põnevusega avaliku arvamuse uuringuid, mis Toomas Hendrik Ilvese ja Tarandi võrdsetena joonele asetavad. Vox populi ei saa küll näiliselt sündmustesse sekkuda – suure tõenäosusega valitakse Ilves riigikogus siiski ära –, kuid oma mõju ja võimalikku rahva survet pole meeldida tahtvatel poliitikutel kuidagi võimalik eitada.
Presidendi usaldusväärsus on teiste poliitiliste institutsioonidega võrreldes pigem kõrge. Kuid kui lisada küsimusse riigipea nimi, pealegi kõrvu ühe teise nimega? Tarand omakorda saab mõnevõrra selgemaks, mida õieti näitasid need 2009. aastal europarlamendi valimistel saadud 102460 häält.