Tarmo Pikner: Tartu rahu või Moskva rahu ehk mida teeb soolovalitsus

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Olla piirilepinguga või mitte olla – see on küsimus, hamletlik küsimus. Ja kui piirilepinguga, siis millise preambuliga? Ja kui preambuliga, siis millise rahuga? Ja kui rahuga, siis millise piiriga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

IRL panustas Tartu rahule. Reform ja sotsid soovivad Moskva rahu. Keskerakond valiks selle, mis ladvikule ei sobi, aga kuna võimuladvikus on erimeelsused, siis neid rahuldaks Ühtse Venemaaga lepingu mainimine preambulis. Vabad mehed-naised eelistavad vabadust ja EKRE jääks pigem Jüriöö ülestõusu juurde.

Pingsalt mõtlesin, millise nipiga küll IRL seekord Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimise protsessi põhja laseb. Pean tunnistama, et nii elegantset käiku, nagu justiitsminister Reinsalu nüüd tegi, ei osanud oodata. Kust ta küll selle Vene okupatsioonikahjude korvamise nõude dokumendi välja kaevas, kuhu ka Läti ja Leedu kolleegid oma käe alla panid, mitte ei tea. Igatahes komplimenti vääriv etteaste.

Soolovalitsus: ministri rida, partei vagu

Maksimaalne kasu, mis Reinsalu soolole võiks järgneda, oleks Kremli selline pahameel, et lõpetaks meiega igasuguse jahmerdamise ja Venemaa ehitaks ise kõrge tara meie piirile.

Võib ju tagantjärele tänitada: meie teised, Vabariigi Valitsuses, ei teadnud Reinsalu tembust midagi! Mis asja, mis valitsuses? Kui Eestis on valitsus, kus iga minister ajab oma rida, iga partei oma vagu – no mis te siis veel tahate! Ossinovski soolo – maha viinajoomine! Sesteri soolo – uus Rail Baltica trass! Saare soolo – kunstihinged palgale! Ligi soolo – erakoolid rikastuvad! Michali soolo – saagu uus Estonian Air! No miks ei sobi siis Reinsalu soolo vabariigi soolo-valitsusse?

Muide, kas olete märganud, milliseid rinnamärke peaminister ja ministrid pressikonverentsidel revääril kannavad? Mina olen. Paistavad olevat oravad, punased roosid ja vabadusristid. Kas olete kellelgi üht lõvi rinnas näinud, rääkimata kolmest? Mina ei ole.

Vahel näitavad riigijuhid üles kellegi suhtes erilist hoolivust ja kannavad rinnas mingit värvi lindikest, signaliseerides – riik on teiega! Nii oli viimati sarnane riigi toetusavaldus Eston Kohvri puhul. Kas ei võiks vahel meie valitsusliikmed avaldada toetust Eesti rahvale – armsad eesti inimesed, me hoolime teist ja esindame teid –, kandes rinnas kasvõi nööpnõelapeasuurust eesti vapikest, mitte parteilisi oravasabasid.

Siit koorub küsimus – kas saaksime endile kunagi valitsuse, kes ajaks ühtselt Eesti asja, tuginedes asjatundjate teadmistele, mitte ei pandaks valitsemiseks kokku parteide postulaatidest nn pühade lehmade konglomeraati. Eelöeldu ei tähenda sugugi seda, et vastustaksin erakondadel põhinevaid demokraatlikke valimisi. Küsimus on selles, et valitsus peab kandma vastutust riigi ja rahva ees, mitte erakondade kongresside ees.

Kaplinski nimeline värav

Maksimaalne kasu, mis Reinsalu soolole võiks järgneda, oleks Kremli selline pahameel, et lõpetaks meiega igasuguse jahmerdamise ja Venemaa ehitaks ise kõrge tara meie piirile. Nii pääseksime suurtest kulutustest idapiiril ja saaksime keskenduda oma lõunapiiri väljaehitamisele – töö, mis seisab lähitulevikus ees nii ehk naa. Enamgi veel, niigi käib kogu Euroopas hoogne tarastamine ja miks ei võiks Venemaa sellest pühast üritusest osa võtta.

Üks probleem jääks. Jaan Kaplinskile oleks idapiirile vaja jätta üks jalgvärav, kustkaudu ta saaks oma Vene asja ajada. Nagu Lõuna-Eesti poeet ütles, on ta vaba mees filosofeerimaks igavikuliste teemade üle ja oma värava kaudu oleks tal kena võimalus praktiliselt ja otse Vene mõjusfääris suhelda. Aga eks võime Kaplinski nimelise mulgu teha ka lõunapiirile ja ajagu asju Läti mõjusfääri kaudu, ennegi Läti punaste küttidega maid jagatud.

Venemaa kuulub Eesti mõjusfääri

Mis puutub aga Kaplinski poolt kahjulikuks kuulutatud Ameerika mõjusfääri, siis mulle meeldiks väga, kui Eesti oleks jällegi Saaremaa mõjusfääris, kuid kahjuks ei saa me minna tagasi viikingiaega (kahest Salmel välja kaevatud sõdalaste laevast ja neljakümnest mõõgast jääb väheseks). Ja kui meile on antud võimalus eksisteerida väärtuspõhiselt koos maailma ainukese superjõuga, siis miks peaksime sellest valikuvõimalusest loobuma.

Euroopa mõjusfääri ei saa Eesti aga kuuluda sellel lihtsal põhjusel, et me ise olemegi Euroopa mõjusfäär. Sellise väikese tõsiasjaga seoses peaks Venemaa, olles paratamatult üks Euroopa Liidu naaberriikidest, paiknema hoopiski meie mõjusfääris.

Minu küsimused täna on – kas üheksakümne viie aasta pärast (aeg Tartu rahust tänaseni) nõutakse Moskva rahu tunnustamist? Ja kui, siis kumb lepingupool seda nõuab? Või on selleks ajaks Venemaa võtnud tagasi oma allkirja Tartu rahulepingult? Eks tuleviku ajalugu annab arutust. Samas, eilseid ja tänaseid otsuseid ei saa visata tuleviku varna.

P. S. Panin tähele, et Eesti riigi piiripost number kaks pandi idapiirile paika, kuid sellega jäädi kaks päeva hiljaks – viisteist vietnamlast olid juba piiri illegaalselt ületanud. Need nabiti õnneks väga kiiresti kinni. Kui Euroopa Liidu lõunapiiri valve toimiks sama operatiivselt, oleks Euroopa päästetud!