Lauri Vahtre

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Praeguse erakoolide-tüli seemned külvati juba 2010. aastal, kuid toonane riigikogu otsus polnud põrmugi «viga», nagu arvab minister Ligi, vaid muutis olukorra loogiliseks ja õiglaseks. Paraku lõi kaardid segi Tallinna linna jonn ja riigikohtu kummaline otsus, kirjutab endine riigikogu kultuurikomisjoni liige Lauri Vahtre (IRL).

1909. aastal kirjutas Villem Reiman Eesti haridusseltside aastaraamatus: «Selge on, et meid [riigivõimu poolt] mitte kui soovitavaid kaaspüüdjaid hariduse väljalaotamisel ja koolide asutamisel ei tervitata, vaid kui vaenulisi võistlejaid, keda vaevalt suudetakse sallida.» 1909. aastal oli see isegi arusaadav, sest haridusseltsid ajasid eesti asja, riigivõim aga midagi muud, ja Vene impeeriumi rahvavalgustusminister (nagu kõlas haridusministri ametlik nimetus) oli hõbehallide juustega vanahärra Aleksander Schwarz, keda Oskar Lutsu andmeil hüüti rahvapimendusministriks. Erinevus praegusest Eesti Vabariigist ja minister Jürgen Ligist peaks olema merelaiune – miks tekib siis déjà vu tunne? Miks jälle jääb mulje, et erakoolid on kellelgi risuks jalus ja tore oleks, kui neid ei oleks?

Eestis on erakoolidel pikk ja auväärne minevik ning mitu tänapäeva parimat kooli on välja kasvanud just nimelt erakoolist (nt Hugo Treffneri gümnaasium, Miina Härma gümnaasium). Kusjuures juba sada aastat tagasi taotlesid vähemalt mõned neist enam-vähem analoogseid pedagoogilisi eesmärke kui enamik praegusaegseid erakoole. MHG eelkäija, Tartu tütarlastegümnaasiumi 10. aastapäeva puhul ilmunud brošüüris (1916) arutleb kooli rajaja Peeter Põld: «Suurema osa oma kümnest aastast on ta otsimistel olnud, pea «vabakooli» poole kaldunud, pea ametlikule koolile lähenenud. «Vabakooliks», kus võimalikult vähe normeeritakse, kus õpilaste individuaalsed iseäraldused ja tarvidused kõik määravad, ei ole ta sellepärast saada võinud ega tahtnud, et see liiga subjektivistiline ja silmapilguga rehkendav on, mida ühiskondlise kultura nõuetega võimatu lepitada on. Täitsa ametliku kooli koopiaks kujuneda, mis küll esimeses rinnas riigi tarvidusi silmas peab, ei ole kool ka mitte himustanud, sest et see ametlik ühiskondlus liiga kitsalt oma kultuuriülesandeid võtab, kohalikud iseolud ja nõuded tähelepanemata jätab ning õpilast liiga raske shablonide surve alla paneb.»