/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2014/12/10/3596421t1h303f.jpg)
Läinud nädala lõpul kirjutas Financial Times ühest Youtubeʼi videost, kus reporter intervjueerib Lääne-Ukrainas Lvivi linna vaiksetel tänavatel linnakodanikke. Video pealkiri on «Kus on kõik fašistid?» ja vaataja näeb, et kui nad üldse kusagil on, siis seal igatahes mitte.
Video puhul on veel üks tähelepanuväärne seik: see on valminud NATO tellimusel ja on alliansi reageering Vene meediale, millel on kombeks saanud näidata Lääne-Ukraina Euroopa-meelsemaid linnu sõjakate fašistlike paikadena. Tegu on, nagu Financial Times seda kirjeldab, uue relvaga, mis on mõeldud võitlemiseks Kremli propagandaga, mis valmistab alliansile samasugust muret nagu pommid või spionaaž.
Artiklis tsiteeritakse James Appathuraid, endist ajakirjanikku, nüüdset NATO peasekretäri abi poliitilistes küsimustes, kes ütleb, et Venemaa on muutnud informatsiooni relvaks, mis ei mõjuta mitte üksnes Vene kodanikke, vaid ulatub ka mujale.
Sellega kordab Appathurai kahe teise ajakirjaniku, Michael Weissi ja Peter Pomerantsevi mõtet hiljuti avaldatud raportist. Ainult et raport sellega ei piirdu, vaid mainitakse veel kaht valdkonda, mille Kreml relvaks on muutnud: raha ja kultuur. Kui see, mida raha ja info kasutamisega silmas peetakse, on üsna arusaadav, siis kultuuri kasutamine relvana vajab ehk veidi seletamist.
Küsimus pole üksnes kultuuri abil maineparandamises, mida teeb enamik riike. Üks raporti autoritest, toosama Peter Pomerantsev kirjeldab raamatus «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik», kuidas üks Venemaa peaideolooge Vladislav Surkov, kes on hästi kursis lääne mõttelooliste ja filosoofiliste tekstidega, on näidanud märke erilisest huvist postmodernistliku filosoofia ning eriti Jean Baudrillardi vastu ning kuidas ta tollest samast mõtteviisist võrsunud arusaama, et tõde ei ole ja kõik on suhteline, ideoloogiliselt lääne vastu kasutab. Kui kõik on suhteline, on suhteline ka liberaalse demokraatia eelis teiste ühiskonna toimimise põhimõtete ees. Mis omakorda tähendab, et euroopalikke ideid ja väärtusi näiteks Ukrainas levitades käitub Euroopa valesti, ja see omakorda tähendab, et Venemaal on kogu aeg õigus olnud.
Selles arutluskäigus on mitu asja, millega päris nõus olla ei saa, aga olulisem kui sellele vastu vaielda on küsida, mida sellise tendentsiga peale hakata.
Infosõja vastu vahendeid leida või vähemalt sellest aru saada on kergem: vaba ajakirjandus on Euroopas paremal tasemel kui Venemaal, ning NATO, ELi ja riikide kaitsestruktuurides töötab üksjagu endiseid ajakirjanikke.
Maailma mõttelooga kursis olejate poolest pilt nii värviline ei paista. Majanduskriisi ajal suleti Euroopas ja USAs rahapuudusel esimestena humanitaarteaduskondade õppetoolid. Kõrghariduse rahastamine on reaalteaduste poole kaldu, rääkimata mainest. Kui see tendents jätkub, ei ole meist mitte üksnes eespool toodud väidete ümberlükkajaid, vaid neist arusaajaid. Näib, et ilma filosoofiat lähemalt tundvate inimesteta me hakkama siiski ei saa.