Kui USA kehtestas president Reagani valitsusajal, 1980ndail Nõukogude Liidu vastu kaubandussanktsioonid Poola sündmuste tõttu, kutsus Moskva propaganda neid mõttetuteks ja kinnitas, et ostab vajaliku lihtsalt teistelt lääneriikidelt. TASS teatas, et piirangud kehtisid ka Carteri ajal Afganistani eest, ent mingit mõju neil ei olnud.
Juhtkiri: sanktsioonide mitme teraga mõju
Nüüd, kus USA ja Euroopa Liit on Ukraina sündmuste pärast Venemaale sanktsioone lisanud, on Moskva jutt põhimõtteliselt sama. Nõupidamisel sõjatööstuse asjus esmaspäeval kinnitas president Putin: «Raskused peavad meile lõpuks kasu tooma, sest meil tuleb käivitada kodumaine tootmine seal, kus seda veel polnud.» Vene välisminister Sergei Lavrov kõneles: «Me ületame raskused, mis teatud majandusharudes tekivad. Võimalik, et saame juurde iseseisvust ja kindlamaks oma jõus.»
Kuid üks asi oli Nõukogude Liit, mille lõimitus rahvusvahelisse majandusse oli üpris tagasihoidlik ja kõiki sidemeid kontrolliti ülalt. Teine aga tänapäevane Venemaa, mis vajab investeeringuid olulistesse majandussektoritesse, kus pangad on võtnud suuri välislaene, ning lõpuks, kus inimesed helistavad iPhone’idega, kasutavad VISA ja MasterCardi krediitkaarte ning soovivad puhata Rivieras või Hispaania päikeserannikul. Vene ärimehed ja ametnikud ei julge tõenäoliselt väga suud avada, kuid paljud neist tunnetavad, et sisseharjunud võimalused ja hüved on üha enam küsimärgi all.
Euroopa ja USA lõpuks kokku lepitud järgmine sanktsioonide raund on varasemaist tõsisem ning signaliseerib Venemaa üha süvenevat isolatsiooni. Kes sooviks riskida oma rahaga riigis, kus järgmiseks võib tulla teade piirangutest või raha liikumise külmutamisest?
Venemaa endine rahandusminister Aleksei Kudrin, keda vaadetelt võib pidada mõõdukalt liberaalseks, ent kes üldiselt on enamasti hoidunud end Putinile otse vastandamast, hoiatas agentuurile ITAR‑TASS nädala eest antud pikemas usutluses, et kui lääneriigid kehtestavad tõsised, konkreetsetele majandussektoritele suunatud sanktsioonid, võib see tähendada Venemaa jaoks majanduslangusse sattumist.
Juhul kui Venemaa sekkuks Ukraina sündmustesse otse sõjaliselt (seni on see toimunud varjatult või vähemalt on Venemaa ise sekkumist eitanud), tooks see Kudrini hinnangul põhimõtteliselt kaasa sedasama, kui lihtsalt Venemaa elanike palku 15–20 protsenti kärpida.
Pärast lennu MH17 allatulistamist on meeleolu Euroopas muutunud Putini kahjuks ning business as usual’i vastu on üha enam ka avalik arvamus. Selleks et nurgast võimalikult väikeste kaotustega välja tulla, asub pall praegu Venemaa juhtide käes. Kuhu suundume – veel sügavamasse isolatsiooni või sinnapoole, kus oleks võimalik hakata kahjusid vähendama?