Alo Raun: päevareformist üksi ei piisa

Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Viimasel ajal on mõtlevate peade seas moodi läinud omada vähemalt üht ideed, kuidas Eesti poliitikaelu reformida.

Küll kärbitakse riigikogu liikmete palku, siis parlamendisaadikute arvu, hetk hiljem seatakse püss palge peibutuspartide suunas.

See lõputuna näiv ideetulv sai viimase jätku võimuliidu esiridadest – nii Mart Laar IRList kui Reformierakond kutsusid üles tõstma riigikogu ja kohalike volikogude valimisi ühele ajale.

Selline mõttevärskus ja püüd Eesti poliitkultuuri tohterdada on teretulnud – just võimalikult paljude sisukate ideede konkurentsis selgub parim lahendus. Seda isegi siis, kui mõnel ettepanekul on valimiskampaania maik küljes.

Valimiste ühele ajale toomine võiks olla kuldaväärt mõte eeldusel, et see vähendab populismile kuluva aja ja raha hulka, rääkimata muudest välja käidud põhjendustest. Kuid kõige tähtsam küsimus on valimispäevareformi juures see, kas uuendusest midagi ka tegelikult paremaks muutub.

Kui kaks olulisimat valimist ühe päeva peale koondada, võib Eesti demokraatia hoopis kaotada. Populismivahu varjus on valimised siiski koht, kus arutatakse läbi ühiskonna valupunktid, seatakse prioriteedid ja eelistused järgmiseks valitsemisperioodiks, ning see debatt on ikka parem kui mitte midagi.

Kui reform aga tähendaks, et poliitikute side valijaga nõrgeneb veelgi, oleks kogu uuendus mõttetu.

Järelikult tuleks enne nii mastaapse uuenduse tegemist hoolikalt mõelda, kuidas tagada, et reform mitte ainult ei vähenda Eesti demokraatia halbu külgi, vaid looks uue kvaliteedi.

Parim viis selleks on osalusdemokraatia kasv. Saaks ju iga olulise seaduseelnõu või muu õigusakti vastuvõtmise juurde kaasata asjasse puutuvate huvirühmade esindusorganisatsioone.

Ja teha seda mitte formaalselt, vaid neid võiks kaasata regulaarselt ja ametlikult riigikogu komisjonide töösse, nagu on pakkunud ka sotsiaaldemokraat Eiki Nestor.

Miks mitte anda kaalukamatele kodanikuühendustele näiteks edasilükkava veto

õigus neid puudutavate teemade käsitlemisel riigikogu komisjonis? See oleks ilus samm konsensusdemokraatia suunas ja vähendaks teerullikultuuri mõju.

Meie kolmandast sektorist on viimasel ajal värskemaid tuuli puhuma hakanud. Miks mitte lasta neid ka Toompea tagatubasid tuulutama?

Valimispäevade koondamine üksi oleks poolik ja ohtlik samm, kuid kui sellele lisandub sisuline huvigruppe arvestav koostöö, on see üks hoopis teist masti samm – samm edasi.