Abdul Turay: lõpetage juba!

Millest tuleb küll kogu see kära sisserännu ja sisserändajate ümber? Tundub, et väga mitmel tasandil ja väga mitmel moel on võimudel, olgu tegu piirivalve, politsei või seadusi koostavate ametnikega, asjad päris käest ja valesti läinud.

Ma räägin siin kolmest loost. Neil kõigil on pistmist immigratsiooniga, muidu pole neil midagi ühist.

Esimene on lugu minust endast. Ma tean, et politseinikud ja piirivalvurid teevad rasket ja vajalikku tööd rasketes oludes. Tean ka seda, et politsei ja piirivalve on varem teinud head tööd. Aga – palun, kas te võiksite lõpetada minu kimbutamise!

Mind on viimase kuu vältel kolm korda peatatud: kord vanalinnas, kord Kristiine keskuses ja viimati Tallinna sadamas, kui ma olin Rootsist tagasi sõitnud.

Sadamas olin koos oma Eesti perega, nende seas pisike, kuueaastane sugulane, kes pelgab politseid. Mu naiseõde räägib talle aina, et kui ta on paha tüdruk, viib politsei ta vanglasse. Siis ta nägigi meie poole astuvat politseinikku. Tüdrukutirts laskis mu abikaasa käest lahti ja põgenes rahva sekka.

Politseinik liikus aina edasi ja oli nii tahtmist täis just mind kinni pidada, et ei märganud isegi seda, et ma olen koos perekonnaga või et ta hirmutas tüdrukukese ära.

«Kas ma võiksin näha teie passi?» küsis ta.

Eespool võisin näha kaht meest, võib-olla Lähis-Ida päritolu, igatahes tõmmuma nahaga kui tüüpilised eestlased. Ka neid oli politsei kinni pidanud.

Teine lugu lõi laineid siin elavate välismaalaste seas, ehkki peavoolu-ajakirjanduses pöörati sellele suhteliselt vähe tähelepanu.

Siinsed välismaalased, kes peavad mõnd väikeäri, avastasid äsja, et peavad maksuametile senisest enam maksma või on sunnitud riigist lahkuma. Lugejatel tuleks siinkohal mõista, et enamik siinseid välismaalasi elab omamoodi paralleeluniversumis, mis vaid vahel haakub selle «tõelise» universumiga, milles elavad eestlased. Nad ei tea, milliseid seadusi vastu võetakse, isegi kui viimased puudutavad otse neid ennast.

Möödunud aastal vastu võetud välismaalaste seadus näeb ette, et mujalt kui ELi riikidest pärit välismaalane peab elamisloa säilitamiseks teenima Eesti keskmisest palgast 1,24 korda rohkem. See nõue tulenes vahetult elamislubade skandaalist ja hüsteerilisest püüdest peatada siia tunglevaid venelasi.

Sel moel aga keerati asi üle võlli ja koos pesuveega visati ka laps aknast välja.

Mõnikord juhtub, et parimate kavatsustega koostatud seadus kukub ikka halvasti välja. Juristid ja riigiametnikud kiirustavad. Nende tähtajad on lühikesed. Inimeste meelest, keda seadus puudutab, on ka mainitud juhul nii läinud.

Comedy Estonia austraallasest omanik Louis Zezeran tunneb juba survet: põhimõtteliselt peab ta kogu raha, mille tahtnuks paigutada ettevõttesse, maksma nüüd iseendale ja mõistagi ka maksuametile, mis tähendab, et tema firma võib olla sunnitud uksed sulgema.

«Nii riigiametnikud kui ka mu jurist on kinnitanud, et uue eeskirja kohaselt peab mu firma tasuma märksa rohkem maksu, et ma saaksin edasi Eestis elada,» sõnab ta. «Ma näen praegu juristiga vaeva, et kõik lõpuni selgeks teha.»

«Ma saan aru, et meil tuleb peatada need, kes üritavad valskust teha, aga mind muudab murelikuks, et elamisloa tingimusi muudeti juba pärast seda, kui ma olin Eestisse asunud ja mul oli kaks aastat olnud täiesti seaduslik äritegevus. Minu meelest võib see tekitada muret välismaa ärimeestele, kes otsivad stabiilset poliitilist keskkonda, kui kaaluvad, kuhu oma investeeringud paigutada.»

«Nad oleksid võinud ju lubada neil, kes juba siin elavad, edasi elada seniste tingimuste alusel, aga paistab, et muudatus tehti spetsiaalselt selliseid inimesi silmas pidades,» nendib Zezeran.

Ta on jäänud hämmastavalt rõõmsameelseks ja lootusrikkaks inimese kohta, kelle ees terendab valik, kas pankrot või lahkuda maalt, mida ta on hakanud armastama.

«Ma püüan meeles pidada, et see on poliitiline otsus. Eesti inimesed on suhtunud minusse ja mu ettevõttesse väga soojalt ja ma hindan seda kõrgelt.»

Viimane lugu kõneleb Namirist. Ta on põgenik Afganistanist, kust ta lahkus aastakümneid kestnud sõja tõttu, peljates oma elu pärast. Tal oli raske lapsepõli: ta kaotas mõlemad vanemad ja kaks õde. Ta pidi valima, kas riskida enda ja kallite inimeste eluga kodulinnas või suunduda mõnda teise riiki. Samalaadne on Ida-Kongost pärit Matata lugu. Ta kaotas vanemad, õe ja venna ning põgenes naaberriiki, kus ta võtsid kinni relvastatud mehed, kes teda peksid ja piinasid. Ja samasugune on ka Abdani lugu, kes põgenes Liibüast, kus tema vend poliitilistel põhjustel üles poodi.

Võib-olla olete nende lugusid kuulnud. Võib-olla saite postkaardi, mis selgitas, kes on põgenikud. On loodud isegi veebileht humanrights.ee/pagulane, mis näitlikustab, kuidas kogu süsteem toimib. Aga kui asja lähemalt uurida, torkab silma, et midagi on puudu.

Eestit ei mainita kuskil. Namir, Matata ja Abdan on tõelised inimesed, kuigi nende nimed on muudetud, aga nad ei tulnud Eestisse. Mul on väga usaldusväärne allikas inimõiguste keskuses, kes väidab, et nad ei leidnud ühtegi inimest, kellele Eesti oleks andnud põgeniku staatuse ja kes oleks võinud neid lugusid illustreerida. Teisisõnu, 67 inimesest, kellele Eesti on viimasel 15 aastal põgeniku staatuse andnud, on kõik või peaaegu kõik edasi suundunud, arvatavasti Rootsi.

Ma usun, et enamik varjupaiga taotlejaid ei ole tegelikult põgenikud, vaid pigem majandusmigrandid. Olen kümmekond aastat tööalaselt olnud seotud pagulasprobleemidega, nii et midagi ma sellest tean. Asi on lihtne: kui inimene tuleb Euroopasse raha pärast, siis läheb ta nii ruttu kui võimalik sinna, kus raha leidub.

Varjupaiga taotlejad ei jää siia, see ei ole kohe üldse mingi probleem. Miks siis annab Sisekaitseakadeemia välja hirmutavaid teadaandeid? Miks kütta avalikkuses hirmu probleemi pärast, mida ei olegi? Ja eelkõige, milleks Eestile pagulaste vastuvõtmise keskused?

Saksamaal, Suurbritannias ja mujalgi loodi vastuvõtukeskused teadlikult omamoodi tõkkena. Need on kohutavad kohad ja nii nad kavandatigi. Sinna paigutatud inimesed on mõnigi kord mässu tõstnud. Loodeti, et kui potentsiaalsed varjupaiga taotlejad kuulevad vastuvõtukeskustest, väldivad nad neid riike.

Eestis selline tõkkeviis hästi ei toimi. Inimesed ei tea nagunii, kus Eesti asub. Varjupaiga taotlejate paigutamine vastuvõtukeskusse või vanglasse ei ole ainult ebainimlik, vaid see on ka mõttetu.

Mitte alati ei pane need, kes otsuseid langetavad, nii mööda. Nagu ma ühes teises artiklis põhjalikumalt selgitan, ei olnud Eesti võimudel teist võimalust, kui lükata tagasi ikka veel Afganistanis elava tõlgi palve saada varjupaika. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei saa inimene olla pagulane, kui ta elab oma päritolumaal.

Kõik see toob meid tagasi alguses püstitatud teema juurde. Arutelu immigratsiooni ja immigrantide üle juhindub mõlemal poolel emotsioonidest ja valeteabest, mitte pragmaatilisusest ja faktidest.

Mõned soovivad seda tõlki aidata, sest ta on aidanud Eestit. Teda ei saa aidata. Teised soovivad peatada pagulaste tulva Eestisse. Neid ei hakka siia tulvama.

Kolmandad soovivad panna venelased maksma. Sellega on nad pannud maksma igati seaduslikud väikeärid.

Neljandad soovivad tugevdada politseid ja piirivalvet. Need on niigi tugevad.

Niisiis tõttas too politseinik sadamas minu juurde ja nõudis näha passi. Ma näitasin talle oma ID-kaarti, kus on kirjas, et mul on alaline elamisluba, mis pani teda imestama.

Tema ülemused pole sugugi rumalad ja teavad, et inimesed, kes on ebaseaduslikult Euroopas, soovivad sõita Eestist Rootsi, mitte vastupidi. Aga mitte kõik ei mõista seda.

Ma usun, et kogu vahejuhtum oli kehvake avalikkuse töötlemise katse.

Keegi kuskil soovis, et pealtnägijaile jääks mulje, et politsei kaitseb meie piiri. Paraku mõtlesid pealtnägijad praegu pigem: oh, vaata, politsei kiusab seda Postimehes kirjutavat ajakirjanikku. Või: oh, vaata, nad ehmatasid plikatirtsu täitsa ära.