Egiptuse kirjaniku Alaa Al-Aswani «Jakubijani maja» pealavaks on katus oma mikroühiskonnaga.

FOTO: Corbis / Scanpix

Pealinna purskkaevud on kinni kaetud. Pooled tänavad on pimendatud, nagu keskajal. Majade asemele tekivad parklad. Haljastus hõreneb, aga euroopalik city ka ei teki ega teki. Lasteaiad vaaguvad hinge. Ka riigis tervikuna domineerivad imelikud väärtushinnangud, poliitikutel on vaatamata kobedale palgale sageli ärihuvid.

Tuletõrjujad lastakse lahti ja öeldakse, et neis piirkondades me tegeleme ennetusega, see on veel parem. Aeg-ajalt mõni segment kodanikke isegi juba tuleb ja seisab tänaval, humoorikad sildid käes, aga kas neil sellest kasu on, valitsevad ikkagi eelarved ja tööandjad. Ja ilm on jõle. Sõidaks minema. Sõidaks Egiptusesse puhkama vähemalt, selle raha leiab aus tööinimene ka.

Selgub, et seal on veel hullem. Käime seal, eks ole, kuurordis. Snorgeldame. Vaatame püramiide: olid tõesti ikka võimsad ehitised, ah? Kuidas küll: käsitsi?! Orjad tassisid seljas, ei olnud. Milline kultuur! Kaugelt paistavad mäed... Jaa, siuke tunne, nagu ise oleks sipelgas, pisi-pisikene. Huvitav, miks neil rätid peas on!

Hea küll, avara silmaringiga eestlane ikkagi vaatab telekat ja loeb uudiseid ning pisut ajalugu, on kursis araabia kevadega, teab mõndagi Egiptuse-Iisraeli suhetest, Hosni Mubaraki tervisest ja riigile eluliselt olulisest kaubapartnerlusest USAga, ning vast on lugenud ka Vana-Egiptuse dünastiatest ja Euroopa vallutusperioodidest Vana-Rooma ajast Inglismaani.

Egiptuse menukirjaniku Alaa Al-Aswani tähtteos, kodumaal kümme aastat tagasi ilmunud ja bestselleriks saanud, korduvalt uuesti araabia keeles välja antud ning vahepeal ka suurematesse Euroopa ja maailma keeltesse ümber pandud ning äsja Kalle Kasemaa tõlkes Varrakult ilmunud «Jakubijani maja» suudab anda kaasaja Egiptusest aga sellise pildi, mida ei näita tavaliselt ei välisuudised ega dokumentaalfilmid, samuti mitte oma silm kohapeal turismireisil.

Fookuses on mikrovaade: üks maja ja tema lugu. See on aga kõigest vundament, või siis üksnes kujund. Kiht-kihilt tõmbab autor eesriideid selle majaga seotud inimeste (enamiku tegelaste mingi eluetapp möödub selles majas) eludelt ning protsessi käigus avaneb Egiptuse mentaliteet laiemalt, õigemini selle maa erinevad mentaliteedid, mis omavahel eriti kokku ei sobi.

Ning märkamatult saame ülimalt värvikalt ja ehedalt etendatud karakterite kaudu selgema pildi Egiptuse ühiskonna toimemehhanismide ja väärtushinnangute muutumisest läbi terve eelmise sajandi.

Peamine võtteplats (filmilik termin on omal kohal, sest see romaan on ääretult filmilik ning kõnealune materjal ongi filmi kujul isegi veel tuntum, «Jakubijani maja» on Egiptuse filmiajaloo kalleim linateos ning 2005. aastal jõudis see nii Berliini kui Cannes’i festivalidele ja New Yorgi esilinastuseni)...

Ühesõnaga, sulud võitsid lause, alustan uuesti: peamine võtteplats on õigupoolest Jakubijani maja katus, mis ühest küljest avab meile Kairos levinud katuseubrikute ühiskonna, teisest küljest meenutab see kangesti Oskar Lutsu «Tagahoovi» õhustikku. Enamik keerdkäike ja saatusi hakkab hargnema Jakubijani maja katuselt või siis on selle katuse korterike naljakal kombel mõnele tegelasele eesmärgiks omaette.

Romaani ülimalt meisterlik ülesehitus on ühtaegu keeruline ja lugedes hõlpsalt hoomatav. Ruumiline struktuur – katus, maja, tänav, linn, riik – on loogilises hierarhias, samas on iga tasand kogu aeg kontekstina kohal ja asetab tähendusi ja rõhke väiksemalt suuremale ja vastupidi.

Tegevus toimub nullindate alul, ent eelkõige raamatu tähtsaima tegelase, vana Zaki bei eluloo ja meenutuste kaudu osalevad ka teised ajad: näiteks periood, mida Zaki bei ja läänelikud egiptlased nimetavad kuld­ajaks, 50ndatest 70ndateni, mil Inglise võim oli lahkunud, riik ise aga jäi euroopalikult liberaalseks ning maailmakultuurile avatuks. Islami keeldudele kontrastiks meenutab Zaki bei kohvikukultuuri ja vabameelsuse aegu.

Tegelaste osas piisaks isegi Zaki bei ja noore naise Buthaina lõpuks põimuvatest lugudest, ent galerii on laiem ja kõrvaltegelaste elukäigud viivad tegevuse ka Kairost välja, näiteks islamiterroristide salajasse laagrisse.

Tegelased ilmuvad raamatu lehekülgedele vaheldumisi, kokkuvõttes illustreerivad nad üksteist täiendades tänapäeva Egiptuse elu usulisi, sotsiaalseid, demograafilisi, kultuurilisi, majanduslikke, poliitilisi külgi pisimatest kommunaalsetest detailidest valdavate eluliste hoobade ja kirjutamata reegliteni, mille käigus jõuab iga Euroopa lugeja kindlasti arusaamale, et kui meie riigis ka korruptsioon on, siis on selle mõju vast väiksem ja summad tillemad kui Egiptuses (või üldse araabia maades) ning jõustruktuurid ilmselt ei saa nii erapoolikud olla, kui vähegi kehtib demokraatia ja tegutsevad kontrollasutused.

Muidugi me ei otsi ilukirjandusest lõplikku ja kuiva tõde, pigem tegelikkuse kunstipärast vahendamist, ehk isegi meelevaldseid ja subjektiivseid rõhuasetusi. Nii realistlikku kui kunstilist tõsiseltvõetavust näitab igal juhul «Jakubijani maja» omamaine vastuvõtt, mille käigus leidus küllalt ka ringkondi, kes sõimasid romaani ajakirjanduslikuks soperdiseks ning süüdistasid Alaa Al-Aswanit Egiptuse riigi ja islamireligiooni rüvetamises.

Kui see teos läbi saab, üllatab, et 218 lehekülge mahutasid nii palju. Järelikult on massiivne sisu elegantse kergusega kirja pandud.

Raamat

Alaa Al-Aswani
«Jakubijani maja»
Tõlkinud Kalle Kasemaa
Sari Moodne Aeg
Varrak 2012
228 lk