Riigikogu võttis esmaspäeval 75 poolthäälega ehk rohkem kui kahe kolmandiku enamusega vastu avalduse, millega kuulutas Moskva patriarhaadi Vene agressiooni toetavaks institutsiooniks. Samas märkis riigikogu, et avaldus puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. «Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate inimeste õigusi ja vabadusi,» seisab riigikogu avalduses.
Ehk äraseletatult lükkas riigikogu palli MPEÕK väljakupoolele. Oleme näinud, et MPEÕK ei ole soovinud end Moskvast distantseerida. Moskva patriarhaadi küsimusel on mitu mõõdet, kuid neist esimene puudutab ilmaliku riigi ja usulise organisatsiooni vahekorda. Eesti põhiseaduse järgi kehtib meil usuvabadus, kuid siin tuleb meeles pidada, et see vabadus kehtib organisatsioonide kohta, mis tegelevadki usuga, mitte imperialistliku poliitika õigustamisega.
Kõhkleval MPEÕKil tasuks heita pilk Ukraina õigeusu kirikule, kes on Moskva lõa otsast iseseisvunud ja käib ühte jalga oma olemasolu eest võitleva Ukraina riigiga.
Nii Venemaa minevikust kui ka tänapäevast leiame hulgaliselt näiteid, kus asju ei nimetata nende õigete nimedega. 1936. aasta stalinistlikku konstitutsiooni nimetas Nõukogude Liit maailma kõige edumeelsemaks, ometi teame, et seadusetähel polnud Stalini Nõukogude Liidus mingit tähendust. Samamoodi rüütas end ajakirjanduse riietesse Venemaa propagandaväljaanne Sputnik ja kui Eesti võimud otsustasid selle sulgeda, siis kostis ka kriitikat ajakirjandusvabaduse piiramise tõttu. Nagu praegu kostab kriitikat, et see on usuvabaduse piiramine. Mis siis, et Sputnik polnud mingi ajakirjandus ja ka Moskva patriarhaat on vaid pealtnäha usuorganisatsioon.