Rein Veidemann .

FOTO: .

Kui mõelda sellele, et pisut enam kui 20 aastat tagasi käivitas ülemnõukogu deklaratsioon «Eesti NSV suveräänsusest» Nõukogude impeeriumi lagunemise, siis võiks eile avalikustatud Eesti Ühishuvi ja Koostöö Deklaratsiooni võtta kui üleskutset rahvale koonduda ja peatada omaenda riigi ja ühiskonna lagunemine.


Deklaratsioonis sedastatud ühishuvil on kaks tasandit. Esimene tasand väljendab soovi piltlikult öeldes välja rabeleda majanduslikust mudast, mis tuletab iga päev end meelde kokkukuivavate töökohtade, külmuvate sissetulekute ja hirmuga homse ees. On selge, et poliitiline mudamaadlus – milles eestlased võiksid pretendeerida nii mõnelegi kõrgele tiitlile – üksnes süvendaks kriisi. Seetõttu kas või ajutise kodurahu nimel kutsutakse loobuma süüdlaste otsimisest, vältima agressiivset retoorikat ja keskenduma lahenduste leidmisele.



Nõus. Aga see kõik ei tähenda põhjuste või eksimuste mahavaikimist. Põhjuste avalikustamisest saavad õppetunnid, eksimuste tunnistamine toob tagasi ühiskondliku moraali seisukohast nii vajaliku kahetsuse ja häbitunde. Eesti näib põdevat aga just eksimatuse sündroomi.



Ühishuvi teine tasand on aga seotud usaldusega ja see pole kaugeltki ainult majandusliku usalduse taastamise küsimus. Tõtt-öelda jääbki rahva kaasamine riigi ja ühiskonna ees olevate ülesannete lahendamisse niikaua formaalseks ja mänguliseks, kuni pole usaldust tekitavaid ning taasloovaid tingimusi ega struktuure või on need poolikud. Nimetan siin ainult mõnda, millele on osutanud mu hea õpetaja ja sõber, sotsiaalfilosoof Ülo Vooglaid.



Rahvas jääb tema meelest manipuleeritavaks seni, kuni pole küllalt haritud ega informeeritud poliitiliste valikute tegemisel. Aga selleks vajatakse ka ausat ja ehedat demokraatiakogemust. Ülo Vooglaid kutsub ometi kord mõistma sedagi, et mitte majandus ei toimi ega arene, vaid seda teeb ühiskond. Sotsiaalne, mille suhtes Eestis endiselt püsib Mauruse aegadest pärit «sotsialismuse» hirm, on aga eeskätt suhete, väärtuste ja vaimsuse küsimus. Toimiv riik peab olema edasi- ja tagasisidestatud. See, et kogu olukorra tõsidust hakatakse mõistma alles nüüd, on ere näide tagasiside nõrkusest.



Kõigest sellest tohiks järeldada, et üksnes ühishuvi deklareerimisest ja selle teostamise nimel koos mingite sammude astumisest ei piisa selleks, et Eesti jõuaks kõrge elukvaliteediga riikide hulka. Me peaksime suutma kokku leppida ka ühiste väärtuste olemasolus, mis siis toimiksid otsekui kategoorilised imperatiivid. Äkki peaksime tõesti uuesti ette võtma oma põhiseaduse süvalugemise.