«Üks mõnikord vaimustav elukutse»

Saksa keele tund. Foto: Margus Ansu

Eestist rikkamal ja õpetajatele kõrgemaid palku maksval Saksamaal on levinud arusaam, et õpetajatöö on justkui poole kohaga laisklemine, millele lisandub õigus saada suvel palju puhkust. Saksa Filoloogide Liidu Põhja-Reini-Vestfaali liidumaaühingu esimees Peter Silbernagel (59) täpsustab, et loomulikult on tegu eksiarvamusega.

Paljudes maades diskuteeritakse õpetajakutse maine üle. Kui tunnustatud on õpetajad Saksamaal?

Paljudele meenub sellise arutelu puhul kõigepealt ekskantsler Gerhard Schröderi unustamatu tituleering, kuna too nimetas kunagi õpetajaid tervikuna «laiskvorstideks». Muidugi ei vasta see üldse tegelikkusele.

Õpetajate maine ei ole üleüldiselt halb. Pidevalt avaldatavates Saksamaa elukutsete populaarsustabelites asuvad õpetajad – ja eriti gümnaasiumiõpetajad – alati kõrgematel kohtadel. Teisalt pole positsioon nii hea kui ehk Soomes, mis näitab, et ühiskondlikul tunnustusel on veel arenguruumi.

Mis on kõige levinumad eelarvamused, millega teie ja teie kolleegid kokku põrkavad?

Väga levinud on ettekujutus poole kohaga tööst õigusega saada palju puhkust. Eriti tuleb seda ette inimeste seas, kes ise õpetajatega vaevalt kokku puutuvad. Ja veel on mõnedel inimestel eluvõõras kujutlus, et töö laste ja noortega on kerge ning vahest isegi vähenõudlik. Kellel seevastu oma lapsed koolis käivad ja kes õpetajaid eraelus tunnevad, need märkavad väga kiiresti, kui palju tööd selle elukutsega kaasas käib.

Aga kust tulevad need eelarvamused? Püsivad nad ju juba aastaid, kui mitte aastakümneid.

On mitmeid tegureid. Üks neist on paraku väljajuurimatu võrdpilt laiskadest ametnikest (õpetajatel on Saksamaal valdavalt ametniku staatus – toim). Lisandub õpetajate kallal võtmine meedias. Mõnikord jääb mulje, et õpetajaid lihtsalt tümitatakse regulaarselt, teatud vaheaegadega. Teisalt elame nüüd meediaühiskonnas ja peame seda aktsepteerima.

Ehk jääb ka vajaka positiivsetest võimendajatest, inimestest, kes kirglikult õpetajaskonna nimel sõna võtaksid. Küll võiksid õpetajad ise siin positiivse eeskujuga tihemini oma panuse anda.

Kuidas see konkreetselt peaks välja nägema?

Lihtsalt rohkem ja põhjalikumalt teada andes, mis klassis ja koolis tegelikult täpselt sünnib. Õpetajate argipäeva teadvustamist ei pea ju alati ainult ajakirjanikele ja poliitikutele jätma.

Kas alates aastast 2001 regulaarselt ilmuvad PISA-uuringud mõjutavad pilti õpetajast avalikkuse ees?

Saksamaa näitab uuringus küll pigem keskpärast taset, mis peaks jälje jätma ka õpetajate mainele. Ma ei arva, et see automaatselt nii on. Pigem on meil siin tegemist teise probleemiga. Selliste uuringute tagajärjel opereeritakse tervikhinnangutega tervete kutsealade üle.

See on aga õpetajate suhtes sama ebaõiglane, nagu see on tavaline ajakirjanike suhtes pärast mõnda meediaskandaali või siis kõigi poliitikute üleüldine hukkamõist ühe konkreetse poliitiku äraostetavuse avalikuks tulekut.

Kas teie arvates on Saksamaal õpetajate ettevalmistus tulevaseks elukutseks piisav?

Väljaõpe stuudiumi käigus on üldiselt hea, küll aga kiratsevad paljudes ülikoolides pedagoogilis-didaktilised õppeained. Ülikoolides on enamasti esiplaanil eriala-ained ning õpetajaks koolitamine jääb tihti tagaplaanile.

Osa kõrgkoole on vajakajäämisest aru saanud ja püüavad asja parandada, näiteks asutades selleks õpetajakoolituse lisaõppeharu («School of Education»). Aga seni on need eelkõige kavatsused.

Tõeliselt rahuldavat olukorda ei ole veel saavutatud, arenguruumi on just metoodilis-didaktilises valdkonnas.

See kõlab veidi sedamoodi, nagu igatseksite taga pedagoogikakõrgkoole. Need on iseseisvate asutustena täna alles ainult Baden-Württembergi liidumaal.

Jah, selline areng, et õpetajate kõrgharidus lõimitakse ülikoolidesse, on küllap vist pöördumatu. Aga ma pean seda kaotuseks, kuna pedagoogikakõrgkoolide tase oli pedagoogilis-didaktilises valdkonnas tõeliselt hea.

Ülikoolimaastikul valitseb meil seevastu juba aastaid konkurentsivõitlu ning tekib oht, et need ainevaldkonnad, mis ei suuda koguda nii meeletult palju toetusraha ja kolmandate isikute vahendeid, surutakse kõrvalnišši. Seda arengut tuleb meil väga tähelepanelikult jälgida.

Mida te ütleksite abituriendile, kes teilt küsib, miks ta peaks tänapäeval veel õpetajaks õppima?

Ma ütleksin, et ta pürgib ameti poole, mis saab olla väga paljuandev ja tõeliselt kaunis elukutse. Loomulikult peab ta omandama erialased ja metoodilised teadmised.

Ta peab olema valmis selleks, et saab õpilastelt, aga ka vanematelt pigem vähe tagasisidet – seetõttu on vaja teatud psüühilist pingetaluvust. Kellel see aga olemas on – ja lisaks paras annus huumorisoont – see saab sisuka ja tihtipeale isegi vaimustava elukutse.

Artikkel ilmus algselt paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.