Karl Lembit Laane FOTO: Erakogu

Viimaste päevade sündmused Leedu-Valgevene piiril – ja ka muidu liberaalsete inimeste reaktsioonid nendele – näitavad, et liberaalid hakkavad rändeteemade puhul oma südant kaotama. Kui me aga ei ole valmis tunnistama inimeste õigust varjupaigale, riskime samasse ämbrisse astumisega nagu sada aastat tagasi, kirjutab Tartu Ülikooli filosoofia magistrant Karl Lembit Laane.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Midagi on lääne liberalismiga viimasel ajal valesti. 2014. aastal põhjustasid Eestis väärtuskonflikti kaks teemat: kooseluseadus ja rändekriis. Esimeses teemas on möödunud seitsme aasta jooksul olnud näha märgatavaid muutusi: Eesti elanike suhtumine seksuaalvähemustesse on igas mõttes paranenud (ehkki poliitika mõttes on ikka paigalseis). Omal ajal niivõrd levinud konservatiivsed eelhoiakud on murenenud, ehkki neid püüab iga päev alal hoida ainulaadne propagandaaparaat eesotsas Uute Uudiste, Objektiivi ja teiste samasugustega.

Mis puudutab aga rändeteemat, siis näib, et liberaalid on lahinguvälja hüljanud. Kui veel 2015. aastal mõistis enam-vähem kogu Euroopa liberaalne tiib Ungari piiritara ehituse hukka, siis nüüdseks on Euroopa Liidu volinik soovitanud Leedul talitada samamoodi. Soola raputab haavale eriti veel see, et tegemist on endise pikaajalise vasakliberaalse Rootsi ministriga; inimesega riigist, mis ühena vähestest eelmise rändekriisi ajal püüdis säilitada inimlikku suhtumist üle Vahemere saabuvatesse põgenikesse.

Põgenike asjus oleme jõudnud samasuguse stalinliku järelduseni nagu konservatiividki: pole inimest, pole probleemi.

29

Kahe ilmasõja vahel oli rändeteemadel põhiliseks küsimuseks: kuidas põgenikud taas väljasaadetavaks muuta?. Nüüd tundub, et selleks on «kuidas üldse takistada neid riiki sisenemast?» – küsimus, millele on nähtavasti juba vastus leitud. Põgenike asjus oleme jõudnud samasuguse stalinliku järelduseni nagu konservatiividki: pole inimest, pole probleemi. Tegemist pole avaliku kuvandi mõttes enam inimestega, kes väärivad inimväärset elu ja kohtlemist, vaid rämps, mis tuleb riigipiirest väljas hoida.