Karl Lembit Laane: Leedu-Valgevene piir kui liberalismi proovikivi

Karl Lembit Laane Foto: Erakogu

• Näib, et liberaalid on hüljanud rändeteemal oma varasemad seisukohad
• Peame tunnistama inimese õigust varjupaigale, kui ta inimõigused on ohus
• Inimõiguste olukord paistab seisvat, samas teised õigused on vahepeal arenenud

Viimaste päevade sündmused Leedu-Valgevene piiril – ja ka muidu liberaalsete inimeste reaktsioonid nendele – näitavad, et liberaalid hakkavad rändeteemade puhul oma südant kaotama. Kui me aga ei ole valmis tunnistama inimeste õigust varjupaigale, riskime samasse ämbrisse astumisega nagu sada aastat tagasi, kirjutab Tartu Ülikooli filosoofia magistrant Karl Lembit Laane.

Midagi on lääne liberalismiga viimasel ajal valesti. 2014. aastal põhjustasid Eestis väärtuskonflikti kaks teemat: kooseluseadus ja rändekriis. Esimeses teemas on möödunud seitsme aasta jooksul olnud näha märgatavaid muutusi: Eesti elanike suhtumine seksuaalvähemustesse on igas mõttes paranenud (ehkki poliitika mõttes on ikka paigalseis). Omal ajal niivõrd levinud konservatiivsed eelhoiakud on murenenud, ehkki neid püüab iga päev alal hoida ainulaadne propagandaaparaat eesotsas Uute Uudiste, Objektiivi ja teiste samasugustega.

Mis puudutab aga rändeteemat, siis näib, et liberaalid on lahinguvälja hüljanud. Kui veel 2015. aastal mõistis enam-vähem kogu Euroopa liberaalne tiib Ungari piiritara ehituse hukka, siis nüüdseks on Euroopa Liidu volinik soovitanud Leedul talitada samamoodi. Soola raputab haavale eriti veel see, et tegemist on endise pikaajalise vasakliberaalse Rootsi ministriga; inimesega riigist, mis ühena vähestest eelmise rändekriisi ajal püüdis säilitada inimlikku suhtumist üle Vahemere saabuvatesse põgenikesse.

Põgenike asjus oleme jõudnud samasuguse stalinliku järelduseni nagu konservatiividki: pole inimest, pole probleemi.

Kahe ilmasõja vahel oli rändeteemadel põhiliseks küsimuseks: kuidas põgenikud taas väljasaadetavaks muuta?. Nüüd tundub, et selleks on «kuidas üldse takistada neid riiki sisenemast?» – küsimus, millele on nähtavasti juba vastus leitud. Põgenike asjus oleme jõudnud samasuguse stalinliku järelduseni nagu konservatiividki: pole inimest, pole probleemi. Tegemist pole avaliku kuvandi mõttes enam inimestega, kes väärivad inimväärset elu ja kohtlemist, vaid rämps, mis tuleb riigipiirest väljas hoida.

Küsimus pole selles, kas meile ränne meeldib või mitte; kas see on midagi olemuselt head või halba. Küsimus on, kas me tunnistame inimese õigust varjupaigale, kui ta inimõigused on ohus. Kahe ilmasõja ajal ja vahel inimestel seda õigust polnud, kuna kehtis Prantsuse revolutsioonist ning «Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist» alguse saanud paradoks: neil, kellel pole kodanikuõigusi, peaksid olema vähemalt inimõigused, ent mõlema tagamise kohus lasub samal kehandil – rahvusriigil. Kes jääb ilma oma rahvusriigi kaitsest (või kellel see üldse puudub), jääb ilma ka inimõigustest.

Viimase 80 aasta jooksul on tehtud inimõiguste kohta deklaratsioone, konventsioone, hartasid ning liigutud omaaegsete sõjaõuduste ajel isegi edasi, rahvusriigist rahvusriikide konföderatsioonini. Vaatamata kõigele sellele oleme aga endiselt samas kohas, kus sada aastat tagasi.

«Aga tegemist on ju Lukašenka provokatsiooniga Euroopa Liidu välispiiril!» võib mõni öelda. Samas, kui see argument ei veennud meid seitse aastat tagasi Ungari-Serbia piiril, siis ei näe ma, miks peaks see meid veenma Leedu-Valgevene omal. Piiriületajad on enamasti pärit samadest riikidest, mille hapras seisus kas on mänginud rolli või kannavad vastutust ka lääneriigid: Iraak, Süüria ning täienev nimekiri Aafrika riike. Võimalus, et nad põgenevad neist riikidest, kuna nende inimõigused on seal ohus, on igati usutav. Isegi kui nende varjupaigataotlust ei rahuldata, ei võta see neilt õigust seda esitada – nagu ka meilt kohustust seda menetleda ja neid inimestena kohelda.

Näidake mulle, milliseid Eesti erakondi huvitab meie vaeste ja ilmajäetute käekäik. Programmiliselt võib-olla paar tükki leiate – ja veel ühe, kes oma hingetus vihas kogub nende hääli.

On muidugi ka üks teistlaadi ettekääne põgenike tõrjumisele: me ei saa ju neid aidata, kuna meil on oma vaesed ja ilmajäetud, kelle eest hoolt kanda. Aga ausalt öeldes ei pea ma seda eriti veenvaks. Näidake mulle, milliseid Eesti erakondi huvitab meie vaeste ja ilmajäetute käekäik. Programmiliselt võib-olla paar tükki leiate – ja veel ühe, kes oma hingetus vihas kogub nende hääli. Enamik ei vala aga ka «teise Eesti» pärast muud kui krokodillipisaraid ja neil, kes valavad ehtsaid, jagub neid ka põgenike jaoks.

Midagi on viimase seitsme aasta jooksul viltu läinud. Me oleme õppinud tunnistama oma inimeste õigust kooselule, ent minetanud usu põgenike õigusesse inimõigustele. See ei ole aga midagi, mida saaks pühkida vaiba alla, sest ilmselt juba lähikümnendeil paneb kliimakriis põua ja kõrbestumise eest põgenema miljoneid inimesi – kliimakriis, mille põhivastutus lasub samuti industrialiseerunud läänel. Kui me võtamegi omaks konservatiivse meelelaadi, et parim lahendus inimeste probleemidele on neid ühiskonnast välja müürida, jõuame samasugusesse olukorda nagu kahe ilmasõja vahel: kinnipidamislaagrite ning õigusteta inimklasside olemasolu on niivõrd normaliseeritud, et ühel hetkel ei kehita enam keegi õlgu, kui sama alasi ja haamri vahele hakkab jääma ka meie enda «inimrämps».