TARVO MADSEN ⟩ Vaikimine ei ole nõrkus – Läänemere juhtum, Eesti vastus ja ajakirjanduse proovikivi

Tanker, mida Eesti ametivõimud üritasid Läänemerel kinni pidada, on klassikaline näide varilaevastiku laevast, millel on kahtlane taust ja tundmatud omanikud. Foto: MarineTraffic

• Kaitseväe vaikimine oli selles olukorras julge, kaalutletud ja professionaalne otsus.
• Peame aktsepteerima, et iga hetk ei ole otse-eetri materjal.
• Eesti otsustas mitte anda Venemaale ettekäänet.

Eesti avalikkuse reaktsioon hiljutisele operatsioonile Läänemerel keskendus valedele asjaoludele ning Eesti ajakirjandus on jäänud varilaevastiku kajastamisel liialt pinnapealseks, kirjutab Postimehe ajakirjanik Tarvo Madsen. 

Möödunud nädalal Läänemerel aset leidnud sündmus kujunes üheks teravaimaks julgeolekuhetkeks pärast Ukraina täiemahulise sõja algust. Venemaa sidus end avalikult varilaevastikuga ja saatis hävitajad NATO piirile.

Ometi pöördus Eesti avalik fookus kiiresti mujale. Mitte sellele, mida tehti, vaid sellele, kas ja kuidas sellest räägiti. Kaitsevägi teatas Vene hävitaja sisenemisest meie õhuruumi, ent samal ajal toimunud merelise jälitusoperatsiooni kohta, mis puudutas varilaevastiku tankerit, jäeti avalikkus esialgu teavitamata. Info jõudis inimesteni hoopis välismeedia kaudu – ja sedagi kaptenilt saadud video vahendusel, millel oli selgelt näha Eesti mereväe ja PPA tegevus.

Kaitsevägi pidas tegemist infooperatsiooni osaks ning jäi vaikseks. Oli see viga? Minu arvates mitte. Vastupidi – vaikimine oli selles olukorras julge, kaalutletud ja professionaalne otsus.

Tegevus vs. info: miks ei räägitud?

Kaitseväe selgitus oli selge: operatsioon kestis. Mitmeid tunde jälitati varilaeva Eesti vetes ja lõpuks kuni Vene territoriaalveteni välja. Reaalajas info jagamine – või veel hullem, sündmuskohale meedia ligitõmbamine – oleks tähendanud operatsiooni ohustamise riski. Ehkki Eestis ei ole tavapärane, et ajakirjanikud sõidaksid paatide või helikopteritega sündmuskohale, siis näiteks Sky News, Reuters või Bild on seda korduvalt rahvusvahelistes kriisides teinud. Ka meil on see teoreetiliselt võimalik.

Kui me tahame, et meie relvajõud tegutseksid professionaalselt, siis peame aktsepteerima, et iga hetk ei ole otse-eetri materjal. Julgeolek ei allu klikipõhisele loogikale.

Ehkki Eestis ei ole tavapärane, et ajakirjanikud sõidaksid paatide või helikopteritega sündmuskohale, siis näiteks Sky News, Reuters või Bild on seda korduvalt rahvusvahelistes kriisides teinud. Ka meil on see teoreetiliselt võimalik.

Meedia roll: rohkem kui tviitide ümberjutustamine

Siin jõuame ajakirjanduse rolli juurde. Meedia ülesanne ei ole pelgalt tsiteerida Twitterit ega jagada pressiteateid. Meedia peab küsima, analüüsima, süvenema – ka siis, kui infot on esialgu vähe. Ometi jäi Eesti meedia suuremas plaanis passiivseks. Käsitlused piirdusid poliitikute kommentaaridega ning mõne merendusspetsialisti hinnanguga. Vähe oli süvitsiminekut, veel vähem rahvusvahelist konteksti.

Näide? Laeva nimi oli Argent, kuid mitmed kanalid kasutasid järjekindlalt nime Jaguar, sest nii kirjutas välisajakirjandus ning oli kirjas ka MarineTrafficus. Pole just suurim eksimus ajaloos – aga kui juba alusfakt on vale, siis kuidas saab lugeja usaldada, et ülejäänu on täpne?

Veelgi tähtsam – ükski suurem väljaanne peale Postimehe ei vaadanud süvitsi laeva omandi- ja haldusstruktuure. Ometi on teada, et mitmed varilaevad on seotud sanktsioneeritud ettevõtete ja Venemaa riigile kuuluvate varihaldajatega. Nende seoste leidmine pole lihtne, aga see on täpselt see töö, mida me ajakirjanikena peaksime tegema.

Sotsiaalmeedia ja paanika: ohtlik kombinatsioon

Kommunikatsiooni tühimik toob esile veel ühe nähtuse: sotsiaalmeediaeksperdid, kes sekundi pealt pakuvad oma versioone. «Miks me ei pardunud?», «Kas Eesti kartis?», «Kas me magasime maha võimaluse?». Emotsioonid on kiired, fakte on vähe.

Kui meedia võtab nende küsimuste asemel üle hüsteeria või klikijahtimise, ei teeni me lugejat, vaid loome paanikat. Ja just seda me praegu näeme.

Tehnika pole probleem – tahtmine on

Meedias kerkis esile ka väide, et Eestil puudub võimekus. Et vaja oleks paremaid laevu ja rohkem koptereid. Loomulikult on moodsal tehnikal oma koht, aga kõnealune operatsioon ei jäänud kinni varustuse taha.

Kaitseväe kinnitusel oli pardumine võimalik – vajadusel oleks piisanud ühest kopterist ja valmisolekuga meeskonnast. Me ei räägi lahingugrupist ega hävitajate rivist. Me räägime Eesti suutlikkusest reageerida – ja selleks oldi valmis. Võimalik pardumine oleks võinud vabalt ka aset leida, kui Argent oleks näiteks ühtäkki meie taristu poole sõites ankru vette lasknud. Ka siis, kui laev oleks Eesti territoriaalvetesse sisenenud, oleks pardumine olnud lihtsam, sest õiguslikult on selleks vabamad käed. Aga seda kõike ei juhtunud.

Taktikat valiti vastavalt hetkeolukorra vajadustele ning minu arvates peakski see nii olema. Sõnum ei peaks olema: «me ei saa hakkama». Sõnum peab olema: me saame hakkama – ja mõtleme enne, kui tegutseme.

Pardumise otsus: tugev, mitte nõrk

Otsus mitte parduda oli teadlik. Osa avalikkusest tõlgendas seda kui nõrkust – nagu oleksime loobunud oma võimalusest. Mina arvan vastupidi.

Eesti otsustas mitte anda Venemaale ettekäänet. Selle asemel säilitasime kontrolli olukorra üle. Hoidsime oma liitlasi informeerituna ja tegutsesime rahulikult. See ongi tugevus. Emotsioonide juhtimise oskus on sama tähtis kui füüsiline reageerimisvõimekus.

Venemaa vastas eskalatsiooniga – saatis hävitajad. See oli ebaproportsionaalne samm, mis kinnitas, et Eesti tegevus tabas neid valusalt. Lisaks mängis Venemaa meile kaardid kätte, et meie sõnum näiks tugevam. Tundub, et nad jätkavad selle tegemist, sest sel nädalavahetusel peeti kinni ka Eestist väljunud kaubalaev. 

Venemaa vastas eskalatsiooniga – saatis hävitajad. See oli ebaproportsionaalne samm, mis kinnitas, et Eesti tegevus tabas neid valusalt.

Sellised olukorrad aitavad Eestil koguda midagi väga konkreetset – diplomaatilist kapitali. Me ei ehita seda ülemäära lärmakate väljaütlemistega ja ummisjalu konflikti tormamisega, vaid läbimõeldud tegutsemisega. Meie liitlased hindavad vaoshoitust rohkem kui provokatsiooni, sest selline on läänelik väärtusruum. Meil on praegu sellest rohkem kasu kui ühest kinni peetud laevast, mis paari nädala pärast saanuks ilmselt uuesti teele asuda. 

Ajakirjandusel on siin oma roll. Mitte lihtsalt pealtvaatajana, vaid selgitajana, taustastaja ja analüütikuna. Kui me loobume sellest rollist, kaotame midagi enamat kui lugemisi – me kaotame usalduse.

Eesti ei paanitse. Eesti reageerib. Ja see on meie tugevus.