PRIIT HUMAL ⟩ Karjuv kahepalgelisus riigilt: oma ei näita, aga teistele keelab

Priit Humal Foto: Kristjan Teedema

• Riigiaparaat, mis on asunud erakondadele info jagamist piirama, teeb seda ise sada korda suuremalt.
• Pahatihti saavad meie riigi probleemid alguse just ametnike koostatud ekslikust infost.
• Mistahes lisapiirangud ainult vähendavad võimalusi pakkuda alternatiivi riigi loodud infomonopolile.

Riik on asunud karistama Eesti kolmanda sektori organisatsioone, kes on poliitikutele infot jaganud. Samal ajal varustatakse koalitsioonierakondade poliitikuid monopoolselt ja ulatuslikult avaliku sektori loodud memode ja analüüsidega. Avaliku teabe seaduse nõrk rakendamine on loonud ohtliku ja demokraatia alusväärtusi õõnestava ebavõrdsuse, kirjutab Priit Humal (Isamaa).

Targad otsused riigi juhtimisel, valijate ootustega arvestamine ja erinevad tulevikunägemused peaksid olema tähtsaimad igapäevase poliitika kujundamisel. Ehkki see tundub olevat igati positiivne unistus, millele on raske vastu vaielda, ei ole tegelikkus nii roosiline.

Viimastel aastatel on kriitika ja ametkondliku uurimise alla sattunud mitmed Eestis tegutsevad kolmanda sektori ühingud. Kõige enam on kajastatud sihtasutuse Liberaalne Kodanik tegevust. Väidetavalt on erakonnad saanud kasutada nende uuringutulemusi, analüüse ja meediaabi. Vähem tähelepanu on pälvinud Friedrich Naumanni fond, kes on oma Eesti kontori sulgenud ja toetab Eesti liberaalseid poliitikuid nüüd välismaal korraldatud koolitustega.​

Pind teise silmas, palk enda silmas

Ometi meenutab see olukord ohtlikult võrdlust, kus nähakse pindu teise silmas, kuid mitte palki enda omas. Pole saladus, et sama riigiaparaat, mis on jõuliselt asunud erakondadele info jagamist menetlema, teeb seda ise sada korda suuremas mahus, kui suudavad väikesed kolmanda sektori ühingud Eestis ja välismaal.​

Riigiaparaadis töötavate sadade ametnike ülesanneteks on analüüside koostamine, kõnede ja artiklite ettevalmistamine, meediamonitooring, arvamusuuringute tellimine ja kommunikatsioonitoe pakkumine. Lisaks tasuta koolitustele on need teenused ja materjalid kättesaadavad valitsuserakondade juhtpoliitikutele. Soovi korral saavad poliitikud infot vabalt jagada teistele erakonnakaaslastele.​

Samuti on tavapärane, et poliitikud kasutavad teadmisi oma varasemast kutsetegevusest või arutavad poliitilisi küsimusi tudengite ja erialaga seotud huvigruppidega. Vaevalt keegi sooviks sellist suhtlust keelustada või rahaliselt hinnastada.​​

Ühelt poolt piiratakse nende poliitikute võimalusi avalikus debatis võrdselt osalemisel, kellel puudub ligipääs riigi koostatud materjalidele. Teisalt aitab see kinnistada olukorda, kus avaliku raha eest koostatud teavet käsitletakse monopoolselt eksimatuna.​

Paraku näib, et just kolmanda sektori puhul soovitakse kehtestada teistsugused, karmimad reeglid. Kas rahastuse kontrolli reeglid peaksid laienema ka rahvusvahelistele organisatsioonidele, kellelt erakonnad informatsiooni saavad, on seni veel ebaselge.

Selline asümmeetria on demokraatia seisukohalt ohtlik mitmel tasandil. Ühelt poolt piiratakse nende poliitikute võimalusi avalikus debatis võrdselt osalemisel, kellel puudub ligipääs riigi koostatud materjalidele. Teisalt aitab see kinnistada olukorda, kus avaliku raha eest koostatud teavet käsitletakse monopoolselt eksimatuna.​

Infomonopoli ohud​

Paraku näeme, et pahatihti saavad meie riigi probleemid alguse just ametnike koostatud ekslikust informatsioonist. Rahva poolt valitud poliitikute võimalus neile esitatud informatsiooni kahtluse alla seada sõltub otseselt teistest allikatest saadud teadmistest. Ilma sõltumatu ekspertiisita on poliitikutel keeruline hinnata, kas ametnikelt saadud info on täielik ja objektiivne.​

Mitmed avalikuks tulnud memod ja analüüsid sisaldavad tõsiseid vigu või kallutatud hinnanguid. Pole põhjust arvata, et need, mis jäävad avalikkuse eest peitu, oleksid parema kvaliteediga. Rail Balticu puhul makstakse miljoneid suhtekorraldusse, mis peab looma otsustajatele projektist positiivse kuvandi. Vähestest avalikuks saanud dokumentidest on näha, kui suured on vasturääkivused tegelikkuse ja otsustajatele esitatud info vahel.​

Avaliku teabe seaduse olulisus​

Avaliku teabe seaduse eesmärk on tagada kõigile juurdepääs üldiseks kasutamiseks loodud informatsioonile. Paraku näeme praktikas, et isegi avaliku raha eest tehtud uuringud saavad sageli põhjendamatult «asutusesiseseks kasutamiseks» templi. See piirab konstruktiivset arutelu ja takistab konstruktiivset kriitikat ning alternatiivsete lahenduste väljapakkumist.​

Demokraatia toimimiseks on vaja, et nii valijatel kui ka valitutel oleks ligipääs usaldusväärsele ja erinevaid vaatenurki kajastavale infole. Avaliku teabe seaduse jõulisem rakendamine aitaks vähendada ebavõrdsust infole ligipääsul ning ühtlasi parandada ka selle kvaliteeti suurema läbipaistvuse ja avaliku kontrolli kaudu.​

Kolmanda sektori roll​

Kolmanda sektori ressursid on nii või teisiti piiratud – mistahes lisapiirangud ainult vähendavad võimalusi pakkuda alternatiivi riigi loodud infomonopolile. Samas on erinevate ühiskondlike organisatsioonide panus avalikku arutellu asendamatu, sest nad esindavad vaatenurki ja eksperthinnanguid, mida riigiaparaat ei pruugi pakkuda.​

Praktilised sammud teadmistepõhise demokraatia poole​

Praeguse olukorra parandamiseks oleks mõistlik rakendada mitmeid praktilisi meetmeid. Esmalt tuleks avaliku teabe seaduse järelevalvet tugevdada, et senisest palju vähem dokumente saaks määratud asutusesiseseks kasutamiseks. Memorandumid, mida ametnikud esitavad poliitikutele otsuste vastuvõtmise aluseks, peavad olema hiljem otsusega koos avalikkusele kättesaadavad ning kontrollitavad koos lähteandmete ning dokumendi autorite nimedega.​

Kui me soovime arendada teadmistepõhist poliitikat ja laiapõhjalist kaasamist, peaksime pigem julgustama ja toetama kolmanda sektori kaudset ja otsest osalust poliitilises debatis

Need meetmed ei lahendaks küll täielikult infoasümmeetriat, kuid oleks kindel samm õiges suunas. Kui soovime pakkuda valijatele läbimõeldud ja faktipõhiseid poliitilisi valikuid, peame tagama kõigile osalistele võrdsema juurdepääsu teadmistele.​

Kui me soovime arendada teadmistepõhist poliitikat ja laiapõhjalist kaasamist, peaksime pigem julgustama ja toetama kolmanda sektori kaudset ja otsest osalust poliitilises debatis, mitte püüdma seda reguleerida ebamõistlike piirangutega.​

Ilma ligipääsuta mitmekesisele informatsioonile muutub demokraatlik otsustusprotsess paratamatult ühekülgseks ja ebatõhusaks. Liikudes infole ligipääsu piiramise asemel suurema avatuse poole, saame tagada, et otsused põhinevad parimatel teadmistel ja arvestavad kõigi ühiskonnagruppide huvidega.