Mart Kadastik: ahnuse juured

Mart Kadastik Foto: Toomas Huik

Kujutlegem, et ajal, mil Tehvandi suusastaadionil avatakse pidulikult MKetapp, otsivad kaitsepolitseinikud läbi Otepää vallavalitsuse ruumid. Õhus on pistisekahtlus. Arvutid viiakse kaasa. Kas see uudis üllataks kedagi? Ei usu.

 Püüdkem vahelduseks mõista võimalikke kahtlusaluseid. Ahnuse juriidilised juured ei asu Otepääl. 1990. aastatel tõsteti eraomand Eestis taas au sisse. Õigusega, ehkki mõnikord õigluseta.

Tõenäoselt oli erahuvide võimendatud eelistamine ühishuvidele möödapääsmatu, eesmärgiks vabanemine Vene aja vaimust. Üks vallavanem ütles tollal: «Omanik võib oma maa peale ehitada kas või tuumaelektrijaama. Vald seda keelata ei saa.» Kohaliku võimu abitust kinnitavad arendajatele ridamisi kaotatud kohtuprotsessid.

Maa ja metsadega äritsejail jätkus advokaatide palkamiseks raha, kohalikul võimul mitte. Kuni vallavalitsused enam ei üritanudki kõiksugu arendajatele vastu seista. Avalik huvi asendus avaliku saladusega: ametnikud võtavad vahelt, mida võtta annab. Mingigi kasu kapitali akumulatsioonist.

Võib-olla lohutab teadmine, et mõjuvõimuga kaubeldes liigutatakse maailmas umbkaudu 300 miljardit dollarit. Isegi Põhjamaad ei ole läbinisti puhtad. Hilissügisel, kui Eestis tulid avalikuks venelastele müüdud fiktiivsed elamisload, avastati Rootsis sadadele hiinlastele müüdud tööload.

Rootsi riik maksis Hiina perekondadele, kes pole eales Rootsi jõudnud, isegi lastetoetust. Soomes on kohtu all parlamendiliige Ilkka Kanerva, kelle sünnipäevapeo arve maksid kinni ärimeestest sõbrad. Paraku taotlesid nood sõbrad kaubanduskeskuse ehitusluba komisjonilt, mille liikmeks oli Kanerva.

Prokuröri selgitusel ei ole ebaseaduslik mitte kingitus (pidu), vaid kingituse motiiv. Sellest piisab, et Kanervale kaheaastast vangistust nõuda. Kui tahes veendunud ka ei oleks Kanerva advokaat oma kliendi süütuses, ta ei võrdle prokuröri Goebbelsiga. Nagu tegi seda Eesti tippadvokaat maadevahetuse kohtuistungil.

Just avalik ülbus iseloomustab meie ja Põhjamaade kultuuri erinevust. Nii e-kirjade varastamine Tallinnas kui pettuse abil liivakarjääri lubamine Otepääl on pärit ülbuse, karistamatuse pinnalt. Aga enam ei ole 90ndad, mil lõhnadega autorooli istuda oli loomulik. Täna väldib iga endast lugu pidav inimene sellist olukorda.

Poliitikud, kes hoiaku muutust ühiskonnas kohe ei tajunud, sõitsid end avalikku mällu kui roolijoodikud. Samamoodi võib juhtuda, et ühel päeval pöördub avalikkus ülbitsejaist ära – neid lihtsalt ei taluta enam. Seda hetke, mitte niivõrd kaitsepolitseid, peaksid kartma need, kes põevad haigust nimega ahnus.