:format(webp)/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
/nginx/o/2010/07/31/411525t1haa12.jpg)
Pole kahtlust, et kui me tahame endale selgeks teha ja teistele selgitada, milline on eestlase suhe maaga, oma hinge ja Jumalaga, siis võtame kõigepealt kätte ikka Anton Hansen Tammsaare raamatud ja esimesena loomulikult esimese köite «Tõe ja õiguse» romaaniseeriast.
Karl Hein väidab, et romaani idee pärineb 1902. aastast, kui kaks noort meest, Anton Hansen ja Gustav Suits olevat Tartus Kivisilla juures jalutades leidnud, et üks neist peaks kord kirjutama romaani, kus kujutatakse sügavamalt eestlase hingeelu. 30. oktoobril 1926 tuli trükikojast Anton Hansen Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» esimene köide, mis on siiani andnud selle teose lugejatele võimaluse ikka ja jälle küsida, kui palju kasutas Tammsaare oma pere kogemust ja kui palju langeb romaanis kujutatu kokku reaalse eluga Eestimaal. Tammsaare on tunnistanud, et loomulikult sai ta inspiratsiooni talurahvast, keda ta ise kõige paremini tundis. Seega on romaani kangelasteks tema isa Peeter Hansen (1841–1920) ja nende naabrimees Albu vallast Järvamaalt.
Õigusajaloo ülevaates on kihelkonnal väiksem tähendus kui meie teadmisel, kuidas olid kujunenud maasuhted Vene keisririigi Eestimaa kubermangus. Kuigi Eestimaa talurahvaõigus oli küll sarnane talurahva õigusi reguleeriva seadusega Liivimaa kubermangus. Eestimaa kubermangus oli oma erisustega eksisteerinud talurahvaõigus (1856. aasta seaduse kujul).
Peeter Hansen polnud Järvamaa mees, vaid tulnud siia maad ostes hoopis Liivimaa kubermangust Viljandimaalt, kus talurahvareformid algasid varem ja said seadusetäheks juba aastal 1849. Talurahvaõiguse väga täpne arengu kirjeldus Eesti- ja Liivimaa kubermangus pole selle teema puhul nii oluline. Pigem tasub aluseks võtta 1890. aastal Läänemaal Kirbla kandis sündinud Jüri Uluotsa (1890–1945) just maamõõtjatele mõeldud loengute konspektis (1934) öeldu, et vaatamata teatud erisustele, oli just 1865. aastatest Eesti alal (nii Eestimaa kui Liivimaa kubermangus) loodud uus agraar-õiguslik kord. See tähendas eelkõige talude kruntimist, samuti uusi rendi- ja müügilepinguid ning ulatuslikku talude müümise algust.
Peeter Hansen ostis endale 138,9 hektarit talumaid Albu mõisniku A. von Lilienfeldi käest, milleks sõlmiti ostu-müügileping 25. septembril 1873. Seega 1873–1903 on aastad, mil Peeter Hansen seda talu peremehena pidas. Seejärel andis ta talu üle oma pojale August Hansenile, jäädes ise talusse n-ö saunameheks kuni oma surmani 1920. aastal.
Kuna «Tõe ja õiguse» esimese osa üks õiguslik põhiteema on naabrite vahelised vaidlused (rehnuti pidamine), siis tasub kohe öelda, et naabrimehel Jakob Sikenbergil oli enam-vähem sama suur talu. Nagu tänapäevalgi, tekkisid paljud hilisemad keerulised juriidilised probleemid rikkumistest, mis olid tulnud ette hetkel, kui üks lepingupool polnud saanud asjade juures olla. Majanduslikult võimekam Peeter Hansen (kellele mõisnik olevat 1869. aastal pakkunud isegi mõlema talukoha maid, kuna mõisnikul polnud erilist usku senise rentniku Jakob Sikenbergi maksevõimesse) polnud kohal, kui Jakob Sikenberg oli ohtra väljategemisega kõrtsis ja muu meeleheaga mõjutanud talusid krunti ajanud maamõõtjat G. M. Gnadebergi. Seetõttu ei jagatud talude maid kaheks võrdseks tervikosaks, vaid vastupidi tollastele soovitustele hoopis nelja eraldi ossa ja ikka nii, et Peeter Hansen tundis talusse asununa iga päev kahetsust, et ta polnud tookord pingutanud, et Jakob Sikenberg tema kohalt hoopis välja osta.
Peeter Hansen maksis oma talu eest 2325 hõberubla ära üheksa aasta jooksul, saades juba aastal 1881 täisomanikuks – seegi ei teinud suhteid veidi vähem eduka naabrimehega just paremaks. Kuid veel tähtsam oli ikkagi maamõõtja tekitatud probleem, mis oli aastatepikkusele tülile ja kohtuskäimisele tõesti lausa «ideaalne» põhjus. Ajaloolased on väitnud, et maad olid sedasi mõõdetud, et ka kõige tuimem maamees oleks sellises olukorras oma naabriga tülli läinud.
Kuna nii Peeter Hansen kui Jakob Sikenberg ostsid talu päriseks, siis polnud neil enam nii palju tegemist mõisahärraga, keda sai pidada peaaegu samasuguseks maaomanikuks, nagu nüüd uued taluperemehed iseend pidasid. Kuid seda enam oli nüüd tülisid taluperemeeste endi vahel. Ega need mõõduvõtmised kohalikus kõrtsis olnud ju midagi muud kui püüd end suuremana näidata ja naabrile koht kätte näidata. Olgu siis sajarublaste varvaste vahele toppimine või rahakupüüriga piibu läitmine, kogu kõrtsile väljategemistest rääkimata.
Vaidlused piiride, karjaaedade, loomade ajamiseks vajalike teede, samuti sood läbivate sildade parandamise asjus käisid vahetpidamata ja vaid eriti raske ikalduse aastatel olid naabrimehed kohtuskäimises pausi teinud, sest ilmselt nappis mõlemal selleks vaba raha.
Nagu me teame, oli Peeter Hansen oma aja kohta haritud mees, sest oli tänu oma isa püüdlikkusele omandanud kihelkonnakooli hariduse, ent tema jonnakas naabrimees Jakob Sikenberg olevat kuni elu lõpuni allkirja asemel teinud kolm risti.
Kuid siit koorub välja üks suur probleem, mis vajab enam süüvimist. Küsimus on selles, kui suur konkurentsieelis on kirjaharidusel nii talutöös kui ka meie nüüdisaegses poliitikas. Tasub meenutada, et alates 19. veebruarist 1866 hakkas kehtima vallaseadus, mis andis valdadele täiesti uued võimalused, mis olid palju enamat kui vaid kohtu- ja politseivõimu laienemine valla talumeeste endi kätte. 9. juulil 1889 laienes Eestimaa kubermangule Vene impeeriumi 1864. aasta justiitsreform ja samas muudeti ka vallakogukonna õigusi reguleerivaid seadusi. Kihelkonnakooli haridusega Peeter Hansen sai oma koduvallas taluperemeeste esindajaks, kuid vaid veidi hiljem sai sama staatuse ka kirjaoskamatu Jakob Sikenberg, sest krutski- ja rahvamehena oli temal oma autoriteet – valijaid ei seganud mehe kirjaoskamatus, sest nad teadsid, et ta saab ka sellisena oma asjadega hakkama.
Naabrimeeste karjääris erineb see, et Peeter Hansen sai haritud mehena ka ise vallakohtu kaasistuja positsiooni proovida – sama oli muide Karksi kandis teinud Jaan Poska vanaisa Jaan. Kohtuniku- ja loomulikult vallakirjutaja amet olid siis need, kuhu võimalusel kirjaoskamatuid talumehi ametisse ei pandud.
Uurides tollaseid vallakohtute protokolle, saab selgeks, et vaatamata kõrgemate kohtute nõudele, et vallakohtud peavad oma otsuseid tegema (eriti alates 1889) ikka seadusele toetudes, tähendas praktika seda, et kohalikud mehed tundsid tülide põhjusi hästi ja püüdsid otsuste tegemisel lähtuda ikka lepitamise põhimõttest. Maal tuleb arvestada, et tülitsevad naabrid peavad ka pärast kohtuotsust edasi elama ühisel maal, kus tuleb jagada näiteks karjateid. Sellise näite leiame me ka Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi kohtuasjade reas, kus 3. mail 1893 püüti metsaülema A. Kunsteini kodus (neutraalsel pinnal) vanade vihameeste vahel rahu sõlmida, millest oli sündinud ka eraldi lepitusleping. Kui Tammsaare romaani üks ilusamaid hetki on Krõõda matuste stseen, mis paneb pikaaegsed vihamehed korraks tagasi tõmbuma, siis Ann Hanseni (sündinud Backhoff) (1852–1903) matused oli tõesti hetk, kui vanem põlvkond hakkas taanduma. Peeter Hansen jagas oma vara ja andis talu pojale üle, tema järel tegi sama Jakob Sikenberg, kelle elutee lõppes aastal 1911, mille järel Peeter Hansen pidi siis oma eluga juba päris üksi hakkama saama.
Kui Anton Hansen Tammsaare märtsis 1940 suri ja ta Estonia saalist viimsele teekonnale saadeti, siis kandsid kirjaniku kirstu mitmed tuntud esimese põlve haritlased, kelle seas oli ka Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots (1890–1945). Kui vaid viis aastat hiljem Jüri Uluots oma viiekümne viiendal sünnipäeval 13. jaanuaril 1945 Stockholmis viimsele teele saadeti, siis öeldi temale samuti kaasa, et mees oli igas ametis jäänud ikka selleks jonnakaks talumeheks, sõltumata sellest, mis ametisse ta elus oli tõusnud.