Sigrid Kõiv.

FOTO: Sander Ilvest

Iseteeninduskassa idee mulle üldiselt meeldib: kui seal isegi on saba, siis see läheb ruttu ning edasine, maksmiseni välja, sõltub minu enda kiirusest. Tegelikult ei sõltu. Tundlik süsteem jookseb kiiremate liigutuste peale lihtsalt kokku.

Ma pole ebaloomulikult kiire inimene, ent kui inimene on masinast kiirem, siis pole sel masinal kasutaja jaoks mingit mõtet. Ma imetlen müüjaid, kes entusiastlikult kiuslikke masinaid lahutamas käivad. Mu isiklik rekord on neli – täpselt nii palju kordi olen ma ühe poeskäigu jooksul suutnud kassasüsteemi kokku jooksutada.

Kaupmehe umbusk ostjaskonna suhtes võib ju isegi õigustatud olla – kindlasti on võimalik kassa kaalu üle kavaldada ja seeläbi üks õun tasuta saada. Samas, toidupood pole lennujaam, siin on kontrollimine mõistlik vaid teatud piirini. Kiirustaja võib ju mõelda, et kui ta kaalutud kauba pakkimisalal ostukotti paneb, siis võidab ta aega, kuid see on valearvestus: süsteem hakkab protestima isegi siis, kui püüda maksmise käigus pakkida. Ei, kõik peab püsima liikumatult, kuni operatsioon lõpeb. Mine muidu ostjat tea, slikerdab veel midagi.

Puhkuse ajal Poolas elasin iga päev üle kohmetusehetke, kui ulatasin müüjale oma pangakaardid. Seal on kontaktivabad kaardid kasutusel olnud juba nii kaua, et kogenematum müüja hakkas abitult ringi vaatama, kui kiipkaarti nägi. Tundsin end pidevalt, nagu püüaksin savitahvlites maksta.  

Peatse üleminekuga kontaktivabadele pangakaartidele kelgivad pangad juba mitu aastat. Hiljuti nägin ühes Eesti poes makseterminalil isegi juba vastavat ikooni. Ent kui mujal – Poola pole kunagi tundunud tehnoloogia eesrindlasena – seda juba kasutatakse, siis mis sellega enam nii väga kelkida. Pigem on tegemist järelejooksmisega, ja seda mitte kuigi edukalt.

Ka iseteeninduskassa on suurepärane mõte, aga arenguta see jääbki vaid mõtteks. Aeglase ja tundliku süsteemi juurutamine hoiab kokku tööjõukulusid, kuid ei teeni ostjate mugavust. Aga inimene on mugav. Umbuskliku süsteemi kasutamiseks vajaliku kannatlikkusega ostjaskond kahaneb kiiresti kokku – kaua sa ikka masina pilli järgi võimled. Aga siis pole ka süsteemil enam mõtet.

Eesti armastab kujutada end innovatsioonimaana ning mingis punktis me seda ilmselt olemegi. Aga ainult mingis punktis, õigemini, mingi punktini. Kindlasti on sel rida häid põhjendusi, miks iseteeninduskassa peab olema tundlik ja kontaktivabadele pangakaartidele üleminek aeglane. Aga innovatsiooniriigi kuvand taandub siseringi naljaks, kui igapäevaellu jõuavad poolikud lahendused.