Uus aasta toob tavaliselt kaasa uued ootused ja lootused. Vähemasti mammi eluajal on talle alati tundunud, et mis iganes, elu saab minna ainult paremaks. Aga tänavu on teisiti. Mammi enda pärast ei kurda, temal on kõik hästi ja tema armsatel ka. Aga maailmas ei ole kõik hästi, kohe üldse ei ole. Ja mammi enesetunnet ei paranda ka see, et nii palju kurjust, nagu talle tundub praegu, pole Eestis kunagi olnudki.
Tellijale
Ene Pajula veste: miks me õieti kakleme, küsib mammi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas muud moodi tõlgendada seda, et aasta esimene meil, anonüümne muidugi, mis mammi kirjakasti laekus, oli vihane üleskutse kellegi ahju ajamiseks. No tore uusaastatervitus küll! Mammi ei mõista, kuidas see anonüümse kommentaatori elu paremaks teeks. Või ka kogu riigi elu, nagu kommentaator näib arvavat, kuigi isikul, keda ta ahju ajama kutsub, ei ole Eesti riigiasjades mingit sõnaõigust. Käib lihtsalt närvidele. Tore. Ajame aga ahju kõik, kes vahel närvidele käivad – naise, ämma, lapsed, naabrid, ülemused, kojamehed, Brüsseli pomod…