Margus Laidre

FOTO: Peeter Langovits

Michel de Montaigne, 16. sajandi prantsuse mõtleja pidas ohtlikuks vanu mehi, kes mäletavad küll hästi minevikus aset leidnud sündmusi, kuid ei suuda meenutada, kui palju kordi nad ühtesid ja samu jutte juba teistele rääkinud on.

Rääkimine avaliku sõnakasutuse tähenduses oli sajandeid esmajoones mingi kindla vaimuliku või ilmaliku autoriteedi (nt preester ja valitseja) monopol, kes andis sõnadele sisu ja kaalu. Autoriteedi lausutud sõna maksis ja üldiselt oli mõistlik seda kuulata. Paljudel puhkudel oligi autoriteedist lähtuva sõnumi peasisuks maailma mõistmise selgitamine ühes manitsemisega kuulekusele. Sõnal oli väge ja sõna tähendas võimu. Aja jooksul inimeste ring, kes tinglikult valdasid sõnakasutuse õigust, üha laienes. Kiriku- ja riigijuhtidele lisandusid kooliõpetajad, kirjanikud ja õpetlased, kuni tänapäeval on meist kõigist saanud vähem või rohkem innukad sõnakasutajad. Võiks öelda, et sõna on saanud vabaks, sest kuulub nüüd rahvale. Sõna on ühtaegu meie kõigi ja … paradoksaalsel moel enam mitte kellegi oma.

Sõna ühisomandus on teinud selle tuuma lahjaks. Sõnu lendleb meie ümber värviliste ja pealtnäha kaunite seebimullidena, millest enamik aga lendu laskmise järel kohe välja venivad, oma algse sära minetavad ning meie meeltest kaovad.

Mida paljusõnalisusega peale hakata? Kõige käepärasem näib olevat varjuda vaikimise müüri taha. Paljud nõnda ka talitavad. Rahvasuus kullakarvaga kaunistatud vaikusel on aga ka tumedam pool. Kerge liialdusega võib väita, et oleme liikumas kui mitte just vaikiva, siis vähemalt hääletu ühiskonna poole. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid paljudes teisteski õhtumaistes kultuuriruumides. Mõne nädala eest, detsembri alguses, ilmutas selline hääletu tulevik end ühes Tallinna pitsarestoranis kümmekonna 11–12 aasta vanuse tütarlapse näol, kes täielikus sõnatuses üksteise kõrval ümber laua istusid. Üksnes aeg-ajalt näitas keegi seltskonnast kaaslasele midagi oma nutitelefonist, ilma et seejuures sõnagi oleks vahetatud. Ja nii istutigi vaikides edasi. Soomes aga avaldati hiljuti uuring, mille järgi on uue probleemina esile kerkimas kolmeaastaste laste kesine kõneoskus. Põhjuseks, et vanemad ei räägi kodus oma põngerjatega, vaid veedavad aega taskutelefone ja tahvelarvuteid sõrmitsedes. Oletan, et samad mured ilmutavad end peatselt mujalgi. Ja kui vaikijate põlvkonnad on suureks sirgunud, võime silmitsi seista olukorraga, et inimesed tuleb uuesti rääkima õpetada. Käsitsi kirjutamise oskuse on paljud märkamatult minetanud juba nagunii.

Kõike kiputakse nägema läbi majandusliku kasu prisma, unustades vana tõe, et kaugem siht pole lihtsalt hea elu ja rikkused, vaid suurem au ja kõrgem staatus. Lihtsustatult võrdub see taotlusega konkurendid (teised riigid, naabrid jne) üle trumbata, neist paremana näida.

Infotehnoloogia hoogne areng on pannud inimesed tehnikat lausa jumaldama ja loonud pettekujutluse, et masinate abil saab luua parema maailma. See kõik kõlab väga vahvalt, kuid tegelikkuses pole ükski masin parem inimesest, kes seda kasutab. Teisisõnu ei saa juhtuda nii, et halb inimene kasutab head masinat parema maailma loomiseks, masin ise ei saa teha inimest paremaks. Kuidas me seda ka ei sooviks, ei saa mööda vaadata tõdemusest, et kogu senine inimkonna (sealhulgas tehnika) areng pole suutnud ümber kujundada inimloomuse sügavamat sisemist olemust. Oswald Spengleri sõnadel: «Pöördumine teosoofiasse või vabamõtlemisse, tänased üleminekud arvatavast kristlusest arvatavasse ateismi ja vastupidi on sõnade ja mõistete, religioosse või intellektuaalse pealispinna muutumine, mitte rohkem. Ükski meie liikumine pole muutnud inimest».[1]

Tehnoloogia areng on vaieldamatult muutnud inimese elu kergemaks ja lihtsamaks, ent teisalt oleme mingil määral sattunud «Matrixi»-laadsesse sõltuvusse masinatest, mis osas meist on loonud illusoorse üleolekutunde koguni elu üle, viinud inimese ohtlikku mugavustsooni, muutnud ta abituks, laisaks ja otsati ka rumalamaks. Kes poleks kogenud «mida teha» stiilis peataolekut, kui levi pole või internetiühendus katkeb? Hiljuti Suurbritannias korraldatud eksperimendi käigus lasti ühel grupil üliõpilastel näitusesaalis maale pildistada, teine rühm tohtis kunstiteoseid ainult silmadega vaadata. Tulemuseks oli, et silmadega vaadanud suutsid nähtut hiljem paremini ja detailsemalt meenutada kui pildistajad. Viimased ei pingutanud oma mälu, vaid usaldasid mäletamise masinale.

Tänane homo tehnologicus suudab suurepäraselt kaevuda üksikdetaili, teha mikroskoopilisi hetkepildistusi, kuid satub raskustesse terviku nägemisel, sest ei adu laia horisonti. Kui 1966. aastal vastas ligi 90% ameerika tudengitest, et nende õpingute sihiks on mõtestatud elufilosoofia välja arendamine, siis 2006. aastaks oli vastav näitaja langenud 50%-le. Samal ajavahemikul tõusis nende hulk, kes mainisid õppimise eesmärgina majandusliku heaolu saavutamist 40%-lt koguni 75%-le. Õppimise siht pole seega enam ilmtingimata maailmast midagi uut teada saada, vaid lihtsalt hästi ära elada. Ja kuna näiliselt piisab selleks masinatest, siis võib tulevikus väga vabalt läbi ajada ka ilma luuletajate, mõtlejate, ajaloolaste ja kirjaniketa. Need elukutsed kaovad tulevikus lihtsalt ära, on kuulutanud nii mõnigi kõrge Eesti poliitik. Statistika laiast ilmast näib esimese hooga seda väidet kinnitavat. Ajavahemikul 1966– 2012 vähenes USA ülikoolides humanitaaralade (eeskätt ajaloo, filosoofia ja filoloogia) tudengite hulk poole võrra (14%-lt 7%-le). Paljudes maades, USAs, Saksamaal, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, hakatakse siiski aru saama, et ilma generalistideta läheb maailma mõistmine raskeks. Parimaks näiteks sellest on rahvusvaheline tehnoloogia ja tarkvara ettevõte Google, kes otsustas palgata 5000 humanitaartaustaga töötajat, kes suudaksid teha üldistusi ja näha laia panoraami.

Kontrolli loovutamine masinatele muudab meid haavatavaks veel ühes asjas. Pikaaegne Harvardi ülikooli professor Viktor Mayer-Schoenberger osundab, et digitaalajastul on rõhuasetus nihkunud märkamatult unustamiselt mäletamisele.[2] Üha rohkem informatsiooni talletatakse digitaalse taristu abil igavikuks, mistõttu inimesed minetavad võime unustada. Ja siit omakorda kerkivad olulised küsimused. Näiteks, kas perfektne mälu muudab raskemaks andestamise? Meyer-Schoenberger toob näite kahest sõbrannast, kes paarikümneaastase pausi järel on otsustanud taas kohtuda. Üks neist hakkab sirvima arvutisse talletatud vanu kirju, mille tulemusena kerkib sõbrannadevaheline ammune vaen uuesti pinnale. Meyer-Schoenbergeri järeldus on – ärge unustage unustamist.

Kardan, et asjalood pole siiski nii lihtsad. Unustamisele peab eelnema andestamine, mis omakorda eeldab suuremeelsust. Alles siis on võimalik rääkida unustamisest. Küsimusi on teisigi. Miks mõned kultuurid tegelevad mineviku meeldetuletusega rohkem kui teised? Kes tahab, et kes ja mida mäletaks ja miks mäletaks? Ja vastupidi, kuidas kasutatakse unustamist? Põhimõtteliselt taandub kõik peaküsimusele, kelle minevikuversioon läheb kirja ja kuulub säilitamisele? Inimesed «mäletavad» paljugi sellist, mida nad pole isiklikult üldse kogenudki. Seega võib mälu iseloomustada kui mineviku kollektiivset rekonstruktsiooni. Aga ikkagi ainult originaaliga ligilähedaselt sarnase koopia vormis, ei enamat.

Nelikümmend viis aastat mälu funktsioneerimist uurinud ameerika teadlane Elisabeth Loftus on jõudnud järeldusele, et mälule ei või loota. Inimese aju pole võimeline eristama valemälestusi õigetest. Valemälestused võivad omakorda tekkida kogemata, kuid neid saab võrdlemisi lihtsalt ka «pähe istutada». Uuringute põhjal reageerib inimaju valemälestustele täpselt samamoodi kui tõeste mälestuste puhul. See, et mingi mälestus on kirgas ja detailne, ei kinnita veel, et see on tõene. Eksperimendi käigus õnnestus iga neljas inimene panna uskuma, et ta läks lapsena ostukeskuses kaduma, kuni selleni, et osa «mäletas» isegi, millised riided olid seljas naisterahval, kes eksinu hiljem üles leidis. Kui veel 1970. aastatel arvati, et mälu on nagu kaamera, mis säilitab kõik nähtu muutumatul kujul kuni elu lõpuni, siis nüüd ollakse vastupidisel seisukohal. Igapäevased muutused argielus on sedavõrd laiaulatuslikud, et me lihtsalt pole suutelised kõiki detaile meelde jätma. Aju tuleb siin «appi» ja paikab infopuuduse oletuste ja täienduste (loetud raamat, kuuldud jutt, nähtud film) abil. Nii töödeldakse ja tehakse mälestusi ümber iga päev, ilma et me sellest arugi saaksime.

Ülaltoodu ei puuduta üksnes inimest kui indiviidi, vaid viitab samavõrd meie rahvusliku mälu ebausaldatavusele ja manipuleeritavusele. Erandit ei moodusta ka traumaatilised mälestused. Häbi, süütunne ja eneseõigustus, aga miks mitte ka omakasu võivad kustutada või teadvuses alla suruda tähtsaid fakte ja tõsta esile ning võimendada kõrvalisi pisidetaile, mis omakorda põimuvad läbi ja segunevad hiljem teistelt kuulduga. Meil ei maksa teha illusioone, nagu ei üritaks ka riigid neile kasulikel eesmärkidel ja erineval varjatud või varjamata moel niihästi omaenda kodanikke kui ka teisi maid mõjutada asju «õigesti» mäletama. Kusjuures öeldu ei kehti sugugi üksnes totalitaarsete režiimide, vaid samuti demokraatiate puhul.

Paljud sündmused on tihti mitmetähenduslikumad, kui esmase hooga välja paistavad. 1943. aasta märtsi lõpus korraldas Itaalia vastupanuliikumine suurt tähelepanu äratanud operatsiooni, surmates ühekorraga 33 SSi sõdurit Roomas Via Rasellal. Ühest pommipanijast, Carla Capponist, sai hiljem kommunistlik parlamendiliige ning teda pärjati Itaalia kõrge sõjaväelise autasu, Kuldse medaliga (Medaglia d’oro). Kas aga järele mõeldes oli ikka tegu Itaalia antifašistliku liikumise hiilgava eduga või on sellel medalil ka teine, peidus pool?

Kättemaksuks mainitud atentaadi eest võtsid sakslased kinni ja hukkasid 335 partisani ja juuti. Hitler nõudis algul, et iga tapetud SS-lase eest tuleb maha lasta 30 itaallast, kuid Roomas asuvad Saksa okupatsioonivõimud saavutasid selle arvu langetamise kümnele. Vastupanuliikumisele ei saanud tulla üllatusena, et sedavõrd suurele atentaadile järgneb paratamatult sakslaste karm kättemaks, mille ohvriks langevad süütud inimesed. Kas esitatud faktide valguses võib rünnakut lugeda endiselt edukaks? Seisab väljaspool kahtlust, et vastuhakk vallutajatele on õigustatud ja nõuab ka ohvreid, kuid teinekord ei pruugi järelemõtlematu sirgjoonelisus olla kõige otsem tee kaugema ja olulisema eesmärgi saavutamiseks.

Siinkohal on paras hetk tuua mängu Pius XII, kellele tema kriitikud on briti ajaloolase John Cornwelli eeskujul omistanud kurjakuulutava epiteedi «Hitleri paavst». Pius XII poolehoidjad seevastu kiidavad kirikupea vaikset diplomaatiat, mis päästis sadade tuhandete Euroopa juutide elu. Teise maailmasõja lõppedes oli see üldtunnustatud fakt. Juudi Maailmakongress ja teised juudi organisatsioonid ning Iisraeli ülemrabi Isaac Herzog tänasid katoliku kirikut ja tema pead juutide elude päästmise eest. Rooma ülemrabi Israel Zolli läks veelgi kaugemale ning konverteerus katoliiklaseks, võttes tänutäheks endale paavsti eesnime Eugenio.

Kõik keeras pea peale saksa draamakirjaniku Rolf Hochhuthi 1963. aasta näidend «Asemik» Der Stellvertreter»), mille autor süüdistas, et Pius XII oli natside kaasajooksik ning hoopis reetis juudid. Etteheide ei tekkinud tühjale kohale, sest sama süüdistuse oli juba varem esitanud Nõukogude Liit, soovides nõnda katoliku kirikut diskrediteerida.

Toodud näidete valguses võib igaüks endalt küsida kumba taktikat oleks targem eelistada, kas vaikset diplomaatiat või valjuhäälset protesti? Suurejoonelistel aktsioonidel on vaieldamatult lai kõlapind järeltulevate põlvede silmis kui näide resoluutsest vastupanust diktaatoritele. Või on vaikne ja pealtnäha nähtamatu tegutsemine siiski tulemusrikkam, ehkki valitseb risk saada kaela süüdistus arguses? Meenuvad poola kirjaniku Czesław Miłoszi sõnad: «Aga kas tuleb ülekohtu vastu protesteerides viskuda vange transportiva rongi alla ja lasta end sodiks sõtkuda, see pole üldse kindel» .[3] Siin pole mustvalgeid vastuseid, mis aga ei tähenda, et nende küsimuste üle ei maksaks juurelda.

Juba Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides nentis, et kõige tugevamateks inimloomust motiveerivateks emotsioonideks on hirm (phobos), omakasu (kerdos) ja au (doxa). 19. sajandi tööstuslik ja tehniline areng tekitas inimestes aga eksiarvamuse, nagu valitseksid ja suunaksid maailma käiku üksnes majanduslikud jõud ja majanduslikud huvid. Selline arusaam kanti tagasivaateliselt üle ka kogu inimkonna varasemale ajaloole. Tänapäeval on selline uusmaterialistlik ajaloo- ja maailmanägemus laialt levinud. Kõike kiputakse nägema läbi vahetu majandusliku kasu prisma, unustades vana tõe, et kaugemaks sihiks pole lihtsalt hea elu ja rikkused, vaid esmapilgul näiliselt varjatuks jääv suurem au ja kõrgem staatus. Lihtsustatult võrdub see taotlusega oma konkurendid (teised riigid, naabrid jne) üle trumbata ja neist paremana näida.

Mainitud hoiakutele mõeldes tekib tahtmatult paralleel Briti Columbias elavale kwakiutli-nimelisele indiaanisuguharule omistatud potlatch’i-nimelise traditsiooniga. Oma tüüpilisel kujul on tegu pidustusega, kus üks kahest rühmast annab teisele suure pidulikkuse saatel ohtralt kinke ainsa eesmärgiga tõestada oma üleolekut. Kohustuslikuks vastuteeneks on, et teine grupp peab teatud aja möödudes uue peo korraldama ja nii palju kui võimalik esimesi üle trumpama. Peareegliks on oma vara laiali jagamine. Seejuures kulutab peo korraldaja ära kogu oma klanni varanduse. Teine klann, kes kaasa pidutseb, jääb omalt poolt võlgu veelgi suurejoonelisema potlatch’i. Sellest loobudes kaotaks «võlgnik» oma nime, õigused ja au.

Veelgi rabavam on, et potlatch’il ei tõestata oma üleolekut mitte ainult varade ärakinkimisega, vaid ka selle hävitamisega. Nii näidatakse vastaspoole ees praalides, et saadakse läbi ka ilma selleta. Hävitamistöö ise käib dramaatilise rituaali saatel ja võistluse vormis. Kui üks pealik lööb puruks teatud hulga nõusid või põletab ära virna tekke, siis on vastane kohustatud hävitama vähemalt sama suures väärtuses vara, ent veelgi parem, kui purustustöö ulatus oleks suurem, mis kinnitaks vastasest üleolekut.[4] Primaarne on niisiis vastaspoolest üle olla, «esimeseks tulla» ja selle kaudu austust ja lugupidamist võita, mis laieneks kogu rühmale. Võidu püsivaks tagajärjeks on väärikuse ja prestiiži omandamine kellegi teise üle.

Potlatch kui termin võib tänapäeval olla unustuse hõlma vajunud, nähtus ise on aga täies elujõus ja laiemalt levinud, kui aimatagi oskame. Kui valmib uus maja või ostetakse suurem korter, siis enamasti kutsutakse sugulased, sõbrad ja naabrid soolaleivale. Seda aga mitte ilmtingimata igatsusest ammuseid tuttavaid taas kohata ja nendega oma rõõmu jagada, vaid soovist oma uut ja paremat elujärge (loe: staatust) demonstreerida – «vaadake, mis meil on, ja tehke järele, kui suudate». Ka paljudele tänastele pulmapidudele mõeldes on tunne, et potlatch elab vapralt edasi.

Sama fenomeni võib märgata ka riikide tasandil, kui rääkida näiteks selliste üleilmsete spordivõistluste nagu olümpiamängud ja jalgpalli MMi korraldamisest, kus iga järgmine suurüritus peab eelmisest uhkem, kulukam ja suurejoonelisem olema. Tehtud väljaminekute tasuks on korraldajamaale langev aupaiste ja prestiiž. Iga maa pole sellisteks suuremahulisteks kulutusteks suuteline. Omamoodi eneseületusega saadi hakkama 2012. aasta Londoni suveolümpia suursugusel avatseremoonial, mida vaadates pidid kõik aru saama, et iga vähegi tähendusrikkam asi maailma ajaloos, olgu siis tööstuses, moe- või muusikavallas, on alguse saanud vanalt healt Inglismaalt. Mulle meenus koolipõlvest Nõukogude Eestis üks teine riik, kes enda kohta sama väitis.

Veidi lihtsamal tasandil ostavad rikkamad riigid üles vaesemate maade sportlasi, «kingivad» neile kodakondsuse ja panevad nad uue kodumaa võidu (loe: kuulsuse ja au) nimel oma lipu all võistlema. Küsimus pole ju tegelikult parimate sportlike tulemuste saavutamises, vaid suurvõistluste käigus kiivalt jälgitavas riikide medalite ja/või punktide edetabelites, mis kõrge koha korral tekitavad üleolekutunde teistest.

Prestiiži ja au on seega alati hinnatud palju kõrgemalt võrreldes eeldatava majandusliku kasuga. Teisisõnu pole jõukus omaette eesmärk, vaid üksnes vahend kuulsuse, lugupidamise ja üleoleku saavutamiseks teistega võrreldes ning seda samahästi nii inimeste- kui ka riikidevahelistes suhetes. Eredaks ja aktuaalseks kinnituseks öeldule on käimasolev Hiina ja Jaapani puhtakujuline staatuse ja prestiiži ümber keerlev vaidlus paari kaljusaare pärast, mida kumbki pool peab omaks. Neid lihtsaid ja ammusid tõdesid ei tohi meie asises maailmas ära unustada.

Koolipoisina pälvis mu tähelepanu reproduktsioon hispaania kunstniku Francisco de Goya tööst «Uinuv mõistus sünnitab koletisi», millelt hoolimata selle vaatamisel tekkivast õõvast oli raske pilku pöörata. Niihästi mainitud töö kui ka selle pealkiri kajastavad hästi hirme, mis inimestena meid painavad. Mida vähem omavahel räägime, seda rohkem kardame ning seda suurem on võimalus langetada (saatuslikke) valeotsuseid. Sestap tuleb rääkida ka nendega, olgu siis riik või inimene, kellega õieti ei tahakski suhelda, sest mitterääkimine (vaikimine) on veel halvem, kuna uinutab mõistuse ja sünnitab just selliseid koletisi, keda kujutas Goya. Ja lõpptulemus võib olla katastroofiline meile kõigile.

Vanad mehed, kes oma lugusid kordama kipuvad, pole niisiis tegelikult üldsegi ohtlikud. Neid võib pigem võrrelda loetud raamatutega, mida mõne aja möödudes taas riiulilt võtame, et tuttavate lugude juurde naasta. Paljud lood on ka seda väärt, et neid mitu korda kuulata. Usun, et nii mõnelegi meenub lapsepõlv, kui vanaema meile muinasjutte vestis. Need lood olid lastele sõna-sõnalt pähe kulunud, nii et teinekord tuli vanaema juttu täpsustada, kui memm kogemata midagi vahele jätma kippus. Oluline on see, et tahtsime neid jutte üha uuesti kuulata ja alati oli sama põnev. Albert Einsteinilt päriti kord, kuidas saaksime muuta oma lapsi haritumaks. Tuntud õpetlase vastus kõlas: «Kui tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, siis rääkige neile muinasjutte. Kui soovite, et nad oleksid veelgi intelligentsemad, siis rääkige neile veel rohkem muinasjutte.» Nendes sõnades on peidus sügav tähendus.

Võimalikku tulevikku silmas pidades teeb mind murelikuks üks teine hiljuti kuuldud lugu, kuidas kümneaastane poiss uuris oma vanematelt, miks nende kodus on nõnda palju raamatuid, kuna teiste klassikaaslaste juures ei leidunud neid peaaegu üldse. Millegipärast ei usu ma, et kõik raamatud on ümber kolinud lugerisse. Lugemine, ja ma pean siin silmas Twitteri sõnumitest pikemaid tekste, on oluline, sest avardab kujutlusvõimet, avab uksi senitundmatutesse maailmadesse, kust naastes oleme rikkamad kui enne. Sedasorti vaimlist rikkust ei saa meilt keegi isegi jõuga ära võtta.

Niihästi probleem kui selle lahendus on järelikult varjul meis endis, meie tahtmises ja oskuses kuulata ning kaasa mõelda. Praegu on tihtilugu nii, et me küll kuuleme sõnu, kuid ei kuula neid või siis ei tee seda tähelepanelikult. Umbes nagu triikides või süüa valmistades, kui raadio mängib taustaks. Ärgem unustagem, et hoolimata sõnade paljususest pole nende tähtsus varasemaga võrreldes üldsegi vähenenud. Sõnade abil juhitakse endiselt maailma. Võtmeks on sõnade sisu üle juurdlemine, oma peaga mõtlemine ja küsimuste esitamine. On paljusid, kelle sõnu tasub kuulata, kuid mõelda tuleb ikka igaühel ise ja enda eest.


[1] O. Spengler. Õhtumaa allakäik: Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I köide. Kuju ja tegelikkus (2012), 477.

[2] V. Meyer-Scoenberger. Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age. (2011).

[3] C. Miłosz. Sünnimaa Euroopa (2012), lk 263.

[4] Vt pikemalt J. Huizinga. Mängiv inimene (2004), lk 70–71.