/nginx/o/2014/08/25/3299779t1h01b3.jpg)
/nginx/o/2014/08/25/3299779t1h01b3.jpg)
Veidi alla kümne aasta tagasi käis toona veel peaministri ametis olnud Andrus Ansip välja sihi viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Kui Euroopa Liidu ja NATOga liitumine kõrvale jätta, on see sihiseadmine üks väheseid, kus Eesti ette on sedavõrd kindel siht seatud. Meenuvad veel vaid Lennart Meri algatatud otsingud Eesti oma Nokia leidmiseks.
Nagu Eestis kombeks, tabas igati sümpaatset ettepanekut irooniliste ja sarkastiliste arvamusavalduste tulv. Tänaseks on Ansipi seatud eesmärk sisuliselt varjusurma vajunud ning Eesti hulbib sihitult ilmamerel.
Uue aasta eel on ikka kombeks uusi tulevikusihte seada. Saagu siis selleks unustatud idee elluäratamine: Eesti viimine Euroopa viie rikkama riigi sekka. Kui kümme aastat tagasi see sihiseadmiseks vaid jäigi ja midagi erilist selle elluviimiseks ei tehtud, siis nüüd võiks hakata järjekindlalt viie rikkama poole pürgima. Usun, et see sobib kõigile.
Eestil pole küll ette näidata kuigi pikka saavutuste jada, mis meid sellele eesmärgile lähemale on viinud. Enamasti on need seotud e-teenustega alates ID-kaardi kehtestamisest ja digiallkirja tunnustamisest 2002. aastal ja lõpetades e-residentsuse sisseseadmisega 2014. aasta lõpul. Sinna vahele tuleks lisada e-hääletamine, e-maksuamet, e-toll, e-äriregister, e-tervis, e-toimik ja muud e-d. Kindlasti kuulub meie saavutuste hulka ka emapalga kehtestamine (2004). Hoolimata minu sisemisest vastuseisust Edgar Savisaare tegemiste suhtes, lisaksin siia ka tasuta ühistranspordi kehtestamise Tallinnas. Midagi rohkemat polegi õieti lisada.
Kui Eestil oleks kindel siht Euroopa viie rikkama riigi hulka jõuda ja meie võimukandjad lähtuksid uusi seadusi luues ja vanu parandades üksnes sellest eesmärgist, siis kaoks ära keskendumine võitlusele libaprobleemidega. Siis ei saaks tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski enam pead murda selle üle, kuidas maksustada hamburgerite söömist või suhkru tarvitamist, vaid suunaks oma jõu tegelike murekohtade lahendamisele. Näiteks sellele, et peaminister Taavi Rõivas ei peaks enam üllatuma pikkade järjekordade üle eriarsti juurde pääsemisel. Või sellele, et riik oma kodanike tervise eest ka tegelikult hoolitseks ning lõpeksid haiglate ja nende toetusfondide avalikud korjandused elu päästmiseks vajaliku aparatuuri soetamiseks.
Kui valitsusel oleks selge siht silme ees, ei tekiks ka olukorda, kus üldkärbete kampaania raames sunnitakse riigile kuuluvaid haiglaid koondamistega kaasa minema. Kui mis tahes ministeeriumis lasta päevapealt lahti paarkümmend inimest, ei juhtuks suures plaanis midagi. Kui laiendada sama kava haiglatele, annab see kogu meie ühiskonnale ja meditsiinile väära signaali. Eriti arvestades asjaolu, et Eesti on juba aastaid seisnud silmitsi olukorraga, kus arstid ja õed kiikavad üha sagedamini piiri taha ning riik on seda kõike abitult pealt vaadanud.
Mõistagi on meditsiiniski kohti, kus on võimalik kokku hoida ja annab tööd paremini korraldada, kuid seda ei saa teha üldise kampaania käigus. Nagu muudelgi elualadel.
Sestap soovingi valitsusele ja riigikogule selget sihti silme ette, et nad kõiki oma toiminguid tehes mõtleksid, kas üks või teine aktsioon viib meid edasi. Ikka nende ihaldatud viie hulka.
Autor on Postimees Grupi ajalehe Maa Elu peatoimetaja.