Ungari keeleteadlane: sugulast ei saa kaotada, aga sõpra küll

János Pusztay Foto: Erakogu

Ungari suursaatkonna sulgemine Eestis oli viga. See samm polnud majanduslikult, veel vähem kultuurilises mõttes kuidagi õigustatud, kirjutab madjari keeleteadlane professor János Pusztay.

Lähetan oma kirjutise Ungari Kultuuriinstituudist, mis asub ehtsat hansalinnade atmosfääri meenutaval Toompeal. Keskkond, koha vaim ja õhkkond on sobiv selleks, et järele mõelda meie ühise saatuse, kontaktide, meid teineteisega siduvate suhete ja ehk ühiselt vormitava tuleviku üle.

Meie esivanemate maahõivamisest palju varem, Rooma impeeriumi ajal, rajati merevaigutee, mis ühendas Alpide ja Aadria mere piirkonda Baltikumiga, läbides ka Pannoonia. Ungari ja Eesti suhted, kuigi mitte merevaigutee tõttu, ulatuvad geograafilisest kaugusest hoolimata tagasi umbes aastasse 1000, isegi kui neid ei arendatud teadlikult.  

Juba meie esimeste kuningate aegseid münte leidub Eestis; Tallinna peaväljakul on palju aastasadu tegutsenud üks apteek, mida üüris ungari perekond, ostis selle siis ära ja apteek sattus alles ligikaudu sada aastat tagasi uue omaniku kätte; peale selle, et Transilvaania vürst, Leedu kuningas ja Läti suurvürst István Báthori asutas 1579. aastal Vilniuses ülikooli, rajas ta ka 1583. aastal Tartus jesuiitide gümnaasiumi, mille Eestit hõivanud rootslased kuulutasid 1632. aastal ülikooliks. Tähtsusetu pole juhuslik paralleel: sellel aastakümnel loodi kolmes soomeugrikeelses riigis ülikool: lisaks mainitud Tartu Ülikoolile 1635. aastal Ungaris Nagyszombatis (nüüdne Trnava Slovakkias) ja 1640. aastal Soomes Turus.

Paralleelselt kulgevates ja põgusalt kohtuvates ajalugudes on palju ühiseid jooni. Ühine on saksa kultuuri ja peamiselt selle keele tugev mõju, mille tulemusena ungari ja eesti keel – mitte keelesuguluse tõttu – satuvad üksteisele järjest lähemale.

Ühine on ka see, et meie riigid koos Soomega saavutasid iseseisvuse alles peale Esimest maailmasõda.

Nende kolme soomeugrikeelse riigi teineteise leidmist tähistavad hästi ka 1920–30ndate soome-ugri kultuurikongressid, millest võtsid osa suured rahvahulgad ühiskonna kõikidest klassidest. Selle uuendust vääriva traditsiooni murdis Teine maailmasõda.

Meie saatusel oli sarnaseid jooni ka pärast Teist maailmasõda: Eesti puhul iseseisvuse täielik, Ungari puhul selle osaline kaotamine. (Soome säilitas pea kogu iseseisvuse oma soometumiseks nimetatud poliitika kiuste). Sellel ajajärgul piirdusid meie suhted pigem kultuurieluga, sealhulgas enamasti ilukirjanduslike teoste tõlkimisega.

1980ndate aastate teisel poolel algas üksteisest sõltumatult rahvusliku ärkamise periood, mille tagajärjeks oli mõlema riigi täielik vabanemine kommunistliku režiimi alt. Ungari oli esimeste riikide seas, kes tunnustas Eesti (uuesti saavutatud) iseseisvust, taastusid diplomaatilised suhted. Majandusliku ja kaubandusliku koostöö väärtus Eestiga kasvas Ungari ekspordi poole pealt vaadatuna aastail 1992–2014 150-kordseks. (Vaadates vaid möödunud aastat: Ungari kaubandusmaht Eestiga ja Lätiga ületas kaubandusmahu Soomega, samal ajal kui need kaks riiki üheskoos on Soomest väiksemad, rääkimata kahe Balti riigi ja Soome majandusliku arengu erinevustest).

Meie ühine saatus kestis kuni 2004. aastani: samaaegselt mitmete teiste Kesk-Euroopa riikidega astusime Euroopa Liitu. Pärast seda aga de profundis, ehk teisisõnu Nõukogude sügavustest tulnud Eesti lülitus täiskäigule. Ta jättis vahele lineaarse arengu teatud etapid, sest jõudis äratundmisele, et nii ei saa ta kunagi arenenumate riikidega konkurentsivõimeliseks, ning võttis vastu teistele eeskujuks olevaid otsuseid.

Strateegilises planeerimises sai määravaks informaatika, ühendades võrku kõik eluvaldkonnad. Eestlaste välja arendatud Skype on selle strateegia ainult üks näitaja. Majanduskriisi puhkedes loodi väikeettevõtlussektori, turismi, arendus- ja uurimistegevuse toetuseks rahaline fond, samuti otsustati, et pooleteise aasta jooksul astutakse eurotsooni. Plaan viidi täielikult ka ellu. Informaatikal rajanev strateegia aga – eelkõige sellise väikesearvulise riigi puhul – ei saa endas mitte väikest riski kanda, mida tõestab ka pronkssõduri skandaaliga seoses puhkenud kübersõda  2007. aasta mais (eestlased teisaldasid Tallinna kesklinnast, ehkki sõjaväelise auandmisega, Tallinna vanemate venelaste armastatud koosoleku paika tähistava Tundmatu Sõduri kuju ja viisid selle Tallinna kaitseväe kalmistule, millele Venemaa reageeris Moskva Eesti saatkonna blokaadi ja kübersõjaga). 

Eesti suutis aga ka sellest raskest olukorrast endale kasu lõigata: sellest ajast saadik juhib ta Euroopa Liidus küberkaitse programmi.

Meil on, mida Eestilt õppida. Ja kõike seda toetab eestlaste reservatsioonideta sümpaatia Ungari vastu, mis – mingil määral tajutavalt – nõrgenes Tallinna Ungari suursaatkonna sulgemise tõttu. See samm ei ole välispoliitika kõrgemate ringkondade suhtes kogenematute jaoks mitte kuidagi õigustatud: ei majanduslike suhete määr (ka muidu ei tohiks see olla diplomaatiliste suhete ainsaks tingimuseks), aga veel vähem kultuurisuhted. Vilgast seltsielu elavate Eesti Ungari-sõprade jaoks oli otsus saatkond sulgeda mõistetamatu, samuti nagu Budapestis Eesti saatkonna ees oma poolehoidu väljendavas aktsioonis osalenute jaoks.

Sõpru on alati vaja – eriti rasketes olukordades. Kui Kesk-Euroopa riigid peavad päevast päeva võitlema oma õiguse eest, pole mitte ükskõik, kas nad suudavad ühtselt välja astuda või lõhestavad neid diplomaatia eksisammud. Kunagi ei ole hilja eksimusi heastada. Nende omaksvõtmine näitab kõrget moraali.

Sugulane saadakse endale, sõber aga muretsetakse. Sugulane on kõige parem siis, kui ta on samas ka sõber. Sugulast ei saa kaotada, aga sõpra küll. Ja see on kõige suurem kaotus.

Käesolev artikkel ilmub homses Ungari päevalehes Magyar Idők.