Mootorratas.

FOTO: Erakogu

Facebookis tegutsev foorum «Tsiklirahvas» ületas eile uudisekünnise seal leviva üleskutse tõttu korraldada pagulaste vastane sõit Vao külarahva toetuseks. «Tsiklirahvas» pole organisatsioon, vaid meelelahutuslik vaba veebigrupp, kus enamasti vahendatakse mototeemalisi pilte. videoid, nalju. Niisuguseid on Facebookis veel mitmeid, näiteks «Mootorratturid», «Eesti Mootorratturid» jne.

Poliitiline algatus, milles kasutatakse äärmuslaste retoorikat, stigmatiseerib paraku kõike ja kõiki, mis seostub tsiklitega. Poliitilise sildi saab nii selga igaüks, kes endale kiivri pähe paneb. Ühtviisi on löögi all heategevusega tegelev Kultuurne Motobande, ägedaid üritusi korraldav naismootorrattureid ühendav klubi WIMA, sõiduoskusi arendav Eesti Motomatkajate Klubi, Kihnus külgkorvidega põristavad motomemmed.

Seni absoluutselt apoliitilised traditsioonilised motoüritused nagu Jõgevatreff ja iga lõbus motoparaad sunnitakse asuma kaitsepositsioonile, vastasel korral pole neid üritusi praegusel kujul varsti enam olemas.

Kui mootorrattad huvi pakuvad, ollakse enamasti mitmes «Tsiklirahva»-taolises grupis, kusjuures selles ei nähta mingit liikmelisust, vaid lihtsalt deklareeritakse enda kuulumist nende hulka, kes sõidavad ringi A-kategooria mootorsõidukiga. Nii on taolistes gruppides, ka sessamas «Tsiklirahva» grupis koos inimesi igalt elualalt, alates tudengitest riigikogu liikmeteni välja. Vahest võivad nad jõuda üksmeelele liikluskultuuri küsimuses, kuid maailmavaateliselt on tegemist väga kirju seltskonnaga.

Kui inimene sõidab mootorrattaga, on see hobi ja elustiil. Näiteks üks võimalus sportlikul moel matkata, suhelda teel olles teiste samasuguste matkajatega. Mõned eelistavad krossi-, mõned ringrada. Mototeemalised vaidlused puudutavad enamasti liikluskultuuri või varustust.

Seos poliitikaga tekitab aga hoobilt hübriidsõja-laadse ilmingu. See on nagu «laulu sisse panek» mängufilmist «Siin me oleme». Avalikkus ei mõista, et «Tsiklirahvas» ei ole juriidiline ühendus, kuid see tehakse ühenduseks de facto. Ja kahjuks ei näi seda mõistvat ka paljud selle üleskutsega liitunud. Kuid asi on veel laiem.

Motokultuur on nišivaldkond, aga selleski kitsas ringis on alati olnud äärealad. Küllap on igaüks kuulnud rühmitustest nimega Bandidos ja Hell's Angels. Viimasel ajal äratab tähelepanu end Ööhuntideks kutsuv seltskond Venemaalt. Kuid need on siiski suuremal või vähemal määral selgepiirilised märgilised rühmitused, millel ühe tavalise tsiklisõitjaga pole suuremat ühendust kui süldibändil Jimi Hendrixiga.