Vaiko Vaher: facebook viib meid tagasi kiviaega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/06/02/379156t1h6041.jpg)
Sotsiaalvõrgustik Facebook on saanud hakkama ühe suurema buumiga internetiajaloos.
Ta on suutnud suurendada oma eestlastest kasutajaskonda vähem kui aastaga 300 protsenti! Eelmise aasta lõpul oli eestlasi Facebookis 95 000 ringis, maikuuks oli aga juba 202 000. Julgemad vaatlejad ennustavad, et 2010. aasta lõpuks on Facebooki avastanud 400 000 eestlast. See on veidi alla poole kogu elanikkonnast.
Nii suuri arve nähes tekib küsimus: kuidas see meie igapäevaelu muudab? Uuringud on näidanud, et keskmine kasutaja veedab üle 55 minuti päevas Facebookis ja kirjutab keskmiselt 25 kommentaari kuus. Võrdluseks võib tuua Eesti suuremad meediaportaalid, kus inimesed veedavad päevas keskmiselt kolm kuni kuus minutit.
Kas Facebook asendab päriselu? Teades, et üks päev on 24 tundi pikk, ning võttes sellest maha aja, mille inimene kulutab magamiseks (soovituslik on kaheksa tundi), jääb alles 16 tundi. Õpilased käivad ka koolis, keskmine koolipäev gümnaasiumis on seitse tundi.
Lihtne arvutus näitab, et tööpäeviti on keskmisel kooliõpilasel vaba aega üheksa tundi. Üksi Facebook võtab sellest juba tunni. Ja nii iga päev! Facebooki on kolinud ettevõtted, sõbrad-tuttavad, koolikaaslased jne.
Kui väga tahta, saab kindlasti paar nädalat elada nii, et kasutad ainult Facebooki, selle kaudu saad tellida endale koju söögi, joogi, puhastusteenust … Võimalused näivad lõpmatud.
Facebook on silmast silma suhtlust välja suretamas. Vanasti pidi sõbraga suhtlemiseks minema tema ukse taha teda välja kutsuma, hiljuti veel sai sama asja teha mobiiltelefoniga. Nüüd ei peagi sa oma sõpra enam kunagi nägema. Facebookist saad kogu ülevaate tema elust – tema töökoha, sõbrad, sugulased, huvid – ja sul on võimalik ka temaga otse suhelda Facebooki rakenduse abil.
Facebook hakkab kindlasti ka tulevikus iibele negatiivselt mõjuma. Naisi ja mehi on seal üpris võrdselt ja õnnelikumad on Facebooki abil isegi kaaslase leidnud. Ajalehes Guardian avaldati eelmine suvi lugu, kus Kelly Hildebrandt kohtas samanimelist meest ning otsustas temaga abielluda.
Pealtnäha väga lihtne, lähed Facebooki, surfad seal veidi ringi – ja hops, elukaaslane olemas. Kuhu kaob sellega vana kooli romantika, kingid, kojusaatmised, tantsima kutsumised ja nii edasi?
Ma kardan, et Facebook võõrandab meid kõiki järjest rohkem otsesest suhtlemisest. Kaugel ei ole enam aeg, kus selle asemel, et minna linna peale ja endale mõni tüdruk otsida, jääme koju ja lähme hoopis «küberbordelli», sest kõik suhtlusportaalid ju tegelikult liiguvad sinnapoole.
Inimesed saavad lisada sinna oma pilte, kusjuures keegi ei kontrolli, kas nad ka ise on seal pildi peal. Facebookis ringi liikudes näeme, et paljud naised ongi pigem riputanud pilte üles sellest, kus nad bikiinides baariletil aelevad või õhtukleidis mõne härraga valssi keerutavad.
Facebook ja üldse suhtlusportaalid viivad meid tagasi kiviaega, kus kõige tähtsam oli see, milline sa välja näed, mitte milline sa tegelikult oled.
Ausalt öeldes ei panegi mind väga imestama, kui minu lapselapselapselapsed «räägivad» mörisedes, nagu tegid seda meie kauged eellased, sest nad on unustanud, milline on korralik vestlus.