Savisaar – lammutav liitja

Edgar Savisaarel möödus juba mitmekümnes aasta jutti, mil ta sai Eesti sisepoliitikas oma jõulisust näidata. Foto: Priit Simson

Valimisjärgsel ööl jõudis Keskerakonna esimees Edgar Savisaar koju Hundisilmale kell viis hommikul. Juba kell seitse ärkas ta, et sõita oma pealinna valdustesse, sihiks ei rohkem ega vähem kui Eesti poliitmaastiku ümberkujundamine.

Paremerakondadel jalad nõrgaks võtnud Keskerakonna edu pealinnas võib ju pidada muukeelsete valijate andunud ühe partei jumaldamise tulemuseks, kuid talvekartulid ja küttepuud oleks võinud olla olemata ka eestikeelsete valijate jaoks – nad olid oma südames Savisaarega maistest hüvedest hoolimata.

Savisaare ligi 32 000 toetushäält on kaugelt enam, kui Rahvaliit ja Rohelised erakondadena kokku kohalikel valimistel oma kontole said kanda. Oma võidukõnes, mida saatsid parteikaaslaste rõõmuhüüded «Kes siis veel!», toonitas Savisaar, et valimistulemus oli selge umbusaldusavaldus Toompea võimuliidule.

Järgmised riigikogu valimised näitavad, kas jutt Savisaarest kui lahingute võitjast ning sõdade kaotajast endiselt paika peab. Kui valimisjärgne liitumiskutse Rahvaliidule näis ehk liigkiire rabistamise ning võiduulmast tulnud suurushullustusena, siis arvestades Keskerakonna erakordselt head ja peenususteni õigeks timmitud valimiskampaaniat, võib Keskerakonna juhil Savisaarel olla seekord püssirohtu pikemalt ja strateegiliselt õigetesse kohtadesse paigutatud.

Kahe suurerakonna liitumist ei tulnud, kuid Keskerakond ei jäta jonni. Käib mõjus töö eri piirkondade Rahvaliidu võtmekujude tasemel, et neid riigikogu valimisteks enese poole meelitada.

Liitumissegadusest oli kasu nii Keskerakonnale, Rahvaliidule kui ka sotsiaaldemokraatidele. Jõuliselt kerkis esile vasak­tsentristliku leeri mõte, mil, arvestades saabuvad rasket aastat, kui tööpuudus on jätkuvalt üks peateemasid, on jumet rohkem kui küll.

Andes valijatele selgelt märku, et pakutakse kindlat ja üksmeelselt alternatiivi praegusele paremjuhtimisele, jääb 2011. aasta märtsivalimistel inimestele väga selge valik.

Iseküsimus on, mida suudavad vastu pakkuda Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Kas nad kahe peale suudavad pakkuda piisavalt usutavat Savisaare-paanika-retoorikat? Suudavad nad koostöös olla edukamad kui kohalike valimiste eel pealinnas, mil Savisaarele üritati teha küll kambakat, kuid välja kukkus nii nagu alati? Vaevalt.

Pärast valimisi pakkus rahvaliitlane Jaak Allik välja, et kuna 25 protsenti valijaist ei soovi hääletada ei Savisaare, Ansipi ega Laari poolt, siis võiks Rahvaliit, sotsiaaldemokraadid ja rohelised minna valimistele vastu ühe peaministrikandidaadiga.

Mõttena ju ilus, kuid hoolimata kõigist liidu- ja leerilepetest enne valimisi on selge, et eeldatavasti riigikogu valimistel parimad tulemused saavutavail Keskerakonnal ja Reformierakonnal on väga raske panna vastu kiusatusele koos riiki juhtida.

Mõlgutab Savisaar peaministriks või presidendiks saamise mõtteid, fakt on see, et neis võitlustes on ta isiklikus plaanis nüüd üksi. Poliitnaela lähikondlased räägivad, kuidas mees on Viljast lahutamise protsessi käigus rabedaks muutunud. Teda võivad ju saata Moonikad, Katrinid või Siretid, kuid oma kindlat tagalat vajab Savisaare mõõtu poliitgigant ikkagi.